teisipäev, 10. veebruar 2009

Keeri-Karijärve kaitseala testitud

Kibe.., kibe.., kibekiire aeg on käes. Aga Keeri-Karjärve kaitsealast lihtsalt peab rääkima. Koht asub Elva läheduses, suur lapp kõndu keset kultuurmaastikke. See on Elva jõele omamoodi "keskjooksu delta". Hiiglaslikus kausis paiknevad 2 järve - Keeri järv, millest voolab läbi Elva jõgi, 2 km lõunasse asub Karijärv mis omakorda on ühenduses Kõmsi oja kaudu Keeriga.
GPS tracking powered by InstaMapper.com



Kogu süsteemi ümbritseb pillroo- ja pajusoo. Loomastik tundub rikkalik - jälgi, koprapesi, urge on palju. Ning seal kus loomi, seal ka jahimehi - jää on ATV ja mootorkelgu jälgi täis. Maastiku üldpilt klassikalise ilu hindajate silmis ehk troostitu, kuid "kaldega" maitsemeel hakkab erutusest perutama. Pille, Merike ja Mikko saavad fotosid pilliroos jää peal külitavast-filmivast kolleegist:P

Aga algusest. Keeri järve äärsesse kaitseala parklasse viidad ei näita. Kaardi järgi sõites satume erateele, millel asuv märk viitab tupikule. Omanik on välja riputanud skeemi järveni jõudmiseks. Kiitus sulle! Parkla on viisakas kuid siin-seal vedeleb sikuskameeste jäetud prügi.
Võtame suuna üle ebatavalise kujuga Keeri järve Elva jõe suubumiskohta, sealt edasi üle soo Kõmsi oja suudmesse. Suudme lähedal asub peata inimfiguuri meenutav soosaar, millel muldvanad tammed ringis, justkui muistses hiies. Kas tõesti vana talukoht? Ühtegi ühendusteed ju pole. Ojal ootab uus üllatus - minihundinuiade põld. Vaevalt 20 cm kõrguselt jääst väljaupitav "šokolaadieskimo mets"paneb end Gulliverina tundma. Ja muidugi koprapesad, hingamisaugud, klaasine jää milles "kivistunud" ananassipuhmased veetaimed ning mudast vallandunud mulliread. Karijärvele lähenedes muutub "klaaspõrand" hapraks. Vajun läbi jää, säärised kaitsevad vett saapasse sattumast. Nüüd paneme räätsad alla, kuid ka need ei aita, peale mitmekordset vajumist kolime kaldavõsasse, oja on juba täitsa lahti. Karijärv üllatab põdrajälgede rohkuse, kena lõkkepaiga ning onniga. Siin pöörame otsa tagasi ning möödume Järve 2 taluasemest (asub soosaarel). Nii ulatuslikku seasongermaad kui siin talumaal, pole pikka aega näinud. Paarkümmend kärssnina on tõsist tööd teinud. Soosaar lõpeb Elva jõe lammidel. Paar km lammi mööda edasi jõuame verist lohistamisjälge pidi ulukilaskmiskohani . Paar koni, rebasejunnid ja vereloik tekitavad kõleda tunde. Kuid inimene on omnivoor ja küttimine muistne elu osa. Nagu ka jääalune võrgupüük. Keeril näeme kaugelt kuidas võrgu jää alla lasknud kalur oma autol järve pidi minema tuiskab. Kaitseala ja auto jääl? Parklas korjame prügi kokku ja suundume Ulilasse. Aga see lugu on omaette sürr. Ulila on nii ebatavaline koht, et vajab arusaamiseks uut külastust. Sellest ehk siis edaspidi. Artikkel kaitsealast

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar