teisipäev, 15. detsember 2009

Üks kindel asi mida elus pead tegema - külastama Tasmaaniat

Tänasest hakkab blogis ilmuma Matkajuhtide päevik matkalt Tasmaaniasse novembris-detsembris 2009

Sissejuhatus. Palawi rahvas.
Tasmaania - umbes pooleteise Eesti suurune saar asub Austraaliast 250 km lõunas ning mandrist lahutab teda Bassi väin. Saarel elab 470 000 inimest ja u. poole Eesti suurune pind on reservaatide, kaitsealade all ning UNESCO Maailmapärandi nimistus. Tavaliselt läheb inimestel Tasmaania ja Tansaania lootusetult sassi, kuid täpsustus, et seal elavad kukkurloomad, toob meelde asukoha Austraalia külje all, Tasmaania kuradi ja nokklooma.
Esimene paljudest Tasmaania asjadest, mis kuulub rubriiki "mulle see pähe ei mahu" on fakt, et aborigeenid asustasid saare 30 000 aastat tagasi maismaad pidi. Nad olevat kõmpinud Austraaliast Tasmaaniasse mööda maasäärt (vt. pilti vasakul). Kitsamas kohas on väin tänapäeval 240 km lai ja 50 m sügav ning samas on 30 000 aastat geoloogilises mõistes sekundipikkune aeg. Maasild olevat ookeanivete poolt üle ujutatud 12000 aastat tagasi (viimase jääaja lõpu sulamisveed). Kas tõesti kadus veerand tuhande kilomeetri pikkune lõik maismaast vee alla? On nagu on, kuid mingeid teid pidi jõudis Palawi rahvas Tasmaaniasse. Inimese levik Aafrikast üle Aasia ja Austraalia siia, maailma kagutippu, on iseenesest juba müstika. Kuidas nad seda tegid?
Järgmine mõistatus on põlisrahva eluspüsimine sedavõrd äärmuslikes tingimustes. Edela-Tasmaania aastaringsed kliimaolusid võiks võrrelda Hiiumaaga. Võtkem nüüd ennast kujutluses riidest lahti (praegu on talv), tõmmakem loomanahk ümber keha nii, et õlad ja jalad jääks paljaks ning kujutage end ööbima talvise Hiiumaa kadastikku. Kujutlege, et hommikul ärgates, kõnnite reipalt ringutades mere äärde, lükkate varbaga jäätükid kõrvale ja sukeldute kammkarpide järele või kui isu tahedama suutäie järele, aerutate läbi lainete kõrkjapaadil hülgeid jahtima.
Tõenäoliselt olete te naine (naised olid head sukeldujad ja hülgepüüdjad - vasakpoolsel pildil) ning oma poolpalja lapse panete (turvatooli ja päästevestita) tagaistmele. Ametit õppima. Ok, mööndus - olete enda ja lapse keha katnud kaitsva hülgerasva ja ookri seguga. Ikkagi prrr!!
Eraldatus ja äärmuslik elu arendas aborigeenidest vastupidava rahva kuid jättis nad ilma muudest tugevustest - parematest tehnoloogiatest ja vastupidavusest koduloomadelt valgele rassile üle kandunud nakkushaigustele.
Püssid, teras, pisikud ja võtjate ahnus pühkis selle rahva 100 aasta jooksul maamunalt. Viimane, väga dramaatilise saatusega aborigeeni pealiku tütar - Truganini, suri 104 aastat pärast Palawi rahva esimest kontakti valgetega 1876 aastal. Elada ja vastu pidada 12 000 aastat ning siis saada hävitatud 100 aasta jooksul...? MItmed ilmingud kaasajagi maailmast näitavad, et maakera põlisrahvaste traagiline väljasuretamine jätkub, 130 aasta jooksul on muutunud ainult meetodid "inimlikumaks".
Kaasaegsed tasmaanlased on äärmiselt kenad inimesed ja oma eelkäijate tegudest häiritud. Nad tunnistavad, et "sai mõningaid vigu tehtud" ning on tagastanud osa kõnnumaadest"varastatud põlvkonnale" ning esimesena Austraalias maksnud 2006 aastal aborigeenide segaverelistele järglastele kompensatsiooni esivanematele põhjustatud kannatuste eest. Segaverelised järeltulijad teevad DNA teste, et saada kindlustunnet oma päritolu kohta (suurendab võimalust oma õiguste kaitseks), püüavad taastada tasmaania aborigeenide keelt ning säilitada hõimumaid "arendusest" puutumatuna. Lääne-, ja Edela-Tasmaania hõimumaad on Palawi esivanemate hingede viimane pelgupaik.
Meie saarel viibimise ajal tõkestasid aborigeeni aktivistid tee-ehituse läbi hõimumaade kus oli jäetud tegemata arheoloogilised väljakaevamised. Protesteerijad väitsid, et nii hävitatakse võimalus eellaste kohta teadmisi saada igaveseks. Mitu aktivisti arreteeriti ja 106 miljoni AUD maksev tee-ehitus läks edasi. Väliselt rahulikus Tasmaania kogukonnas hõõguvad tuha all pinged.
Järgneb...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar