esmaspäev, 1. veebruar 2010

Tasmaania matk 3. Kaanid, sääsed ja hüppavad sipelgad.

Tasmaania 2009 matkapäevik. 3. sissekanne.
Reede 13.11.2009. Väljumine Hobartist 09.30, Scotts Peak
14.30, Junction Creek 19.15
Kell 6.30. Ilm on selge, nõrga tuulega, +19 - +21. Ärkame Narrara Hosteli dormis. Unustasin, et koos toaga saime kaasa ühe Lõuna-Korea poisi. Vaatas öö otsa arvutist filme ja itsitas, nüüd magab sügavat und ja jääbki meist magama. Omapärane viis Tasmaaniaga tutvumiseks:P
Autorent avatakse kell 08.00, Mo toimetab 8.30-ks bussi kohale. Meil on aga varude täiendamine veel pooleli. Priimuse gaasi ostame siit ja bensiini (Shellite) kodukaupade poest (lõket ei tohi matkapiirkonnas teha). Leiame viimasest raamatukauplusest ka pikalt otsitud käsiraamatu Tasmaania metsiku looduse kohta: "Where to see wildlife in Tasmania". Lihtne ja kasulik trükis. Kaardid soetasime eelmisel päeval Tasmapist. Kaarte võib osta ka Tasmanian Map Centerist
Kell 9.30 istume bussi ja veereme esimese "Bottle Shopini", et mälestusõlled kaasa haarata. Mälestus läheb kalliks maksma - 45-50 krooni 375 g purk.
Hobartist sihtkohta Scotts Peaki on 150 km. Kitsas asfalt (P61 ja hiljem C607) lookleb esiotsa Derwenti jõe äärt pidi läbi lambakarjamaade asendudes pikkamööda ürgmetsaga. Derwentil vaatleme esimest korda musti luiki. Valgeid siinkandis ei olevatki. Mo jutustab, et möödunud talv oli viimase 65 aasta lumerikkaim ja jõed ning ojad võivad olla väga veerikkad. See teeb pisut murelikuks, sest võib tähendada päevi passimist veetaseme alanemist oodates või riskantseid jõeläbimisi.
Kell 12.30 Upper Florentine Valley läheduses. Korraga peab Mo bussi kinni sildi juures "Save Tassie's forests!" Kõrvalteele on teetõkke üles seadnud looduskaitsjad, kes seisavad ürgmetsade säilitamise eest. On mida kaitsta! Teeme ringkäigu 10 minuti matkarajal ja nähtu lööb pahviks. Taolisi puuhiiglasi on ainult filmides nähtud. On eukalüpte mille kõrgus ulatub 60 meetrini. Varjulise metsa alustaimestiku moodustavad puusõnajalad, puhmad, hulgaliselt samblaid ja samblikke. Ootamatu liigirikkus. Maaslamavatel tüvedel jalutada on sama mugav kui kõnniteel. Looduskaitsjad räägivad, et metsafirmade pressing ürgmetsade langetamiseks on riigi kaudu väga suur. Tänaseks on võitlus parasvöötme vihmametsade säästmiseks kestnud juba 30 aastat. Selle ajaga on õnnestunud teerulli ainult aeglustada ja säästa 37% Tasmaaniast kaitsealadeks.
Taust. Meile tundus Tasmaania esmapilgul idüllilise rahu saar. Peateede ja turismiobjektide ümbruses see nii ongi. Põhjalikumal tutvumisel puutud varem või hiljem kokku vaadete põrkumisega looduskaitsjate ja nende vastas seisva puidutööstuse, maaomanike ja valitsuse vahel.
Niisiis teetõkked. Teetõkete mõte on takistada metsatehnika ligipääsu langetamiseks määratud metsadele. Teetõkete rajamises kui aktis on tunda meeleheidet. Pikad aastad rahumeelset veenmist pole kasu toonud ja nüüd on radikaalsem (noorem) osa liikumisest rajanud tõkkeid, treesitte (ladvaistmeid), blokeerinud pulbitehaseid, aheldanud end langetusmasinate ja palgiveokite külge. See omakorda on põhjustanud metsatööliste kallaletunge noortele, politseiaktsioone ja kohtuasju. Kõrvalt tundub, et avalik arvamus ja poliitiline võim kaldub puidutööstuse poole. Levinud on arusaam, et puidutööstus annab tööd ning kasvatab ühiskonna rikkust. Langetamine on metsale kasulik ja puud kasvavad ju asemele. Looduskaitsjad panustavad seevastu edumeelsetele tehnoloogiatele, paindlikkusele ja kainele mõistusele (No jobs on Dead Planet). Nende arvamus on, et ühiskondlikku rikkust saab kasvatada puhta, rohelise maine, loodusliku mitmekesisuse eksponeerimise (ökoturism), mahetootmise, orgaaniliste toodete müügi ja muu loodussõbraliku tootmisega. Selmet ökosüsteemi paberipudruks jahvatada. Seejuures säiliks nii keskkond, elatustase, normaalne eluviis ning eriomane kultuur. Oma vaateid toetavad nad üsna kaalukate argumentidega (tutvu järgmistes videodes I osa ja II osa)

Kell 14.30. Jõuame Lake Pedderi äärde. Kiire 360 kraadi vaade ümbrusele ühe künka tipult ja siis kohe raja otsa. Temperatuur on tõusnud + 25-ni, puhub nõrk tuul ja on kerge pilvitus. Lähtekoha parklas seisab 2 autot ja pisike puust putka registreerimisžurnaaliga. Jalad sügelevad, tahaks kiiremini tsivilisatsioonist minema. Laeme varustuse maha ja saadame Mo minema. Hinges on kripeldus kas saame Mo'd 2 nädala pärast vastutuleku vajadusest teavitada. Probleem on levis, ei tea kas uskuda mobiilifirmade levikaarte, kas meie lõpetamise piirkonnani ulatub levi, et saaksime bussi järele kutsuda. Kuid tuleb riskida. Kui levi pole, venib matk paari päeva võrra pikemaks kuni jõuame esimese asustatud punktini. St., et toiduga peame väga kokkuhoidlikud olema.
Istun sõelmehunnikule sääriseid jalga panema ja kargan mõne hetke pärast püsti. Esmapilgul elutu hunnik kihiseb nüüd suurte lõugadega tirtsudena hüppavatest sipelgatest. Tagumiku kokkupuutekohta pesaga jääb meenutama kibe valu, mis ei taha kuidagi taanduda. Mõtlen, et mis oleks juhtunud kui hammustatud oleks paljast nahka. Prr! Hiljem uurin välja, et tegemist oli Jack Jumperite - hüppavate sipelgatega, kelle hammustusest sureb Tasmaanias rohkem inimesi kui hairünnakute, ämbliku- ja maohammustuste, herilase nõelamiste tagajärjel kokku (anafülaktiline šokk). Õnneks ei ole ühelgi grupiliikmel putukaallergiaid.
Kell 15.00 Seiklus alga! Ees ootab 12-17 päeva bushwalkingut. Gruppi kuulub 3 naist ja 4 meest. Jaanus, Heili, Merike, Christelle on kogemustega matkajad, Aivo ja Nevala on meie uustulnukad. Seljakotid kaaluvad meestel 23 - 26 kg, naistel 18 kg ringis. Lisandub kaasaveetava vee kaal (naistel 1,5, meestel 3 kg).
Jaanus, meie Rajaleidja, liigub kaardiga ees ja teised riburada pidi järgi. Üks poistest jääb rivi sulgema. Esimese paar kilti lookleb hästi sissetallatud kuiv rada bushis, hiljem väljub suurele mägedest ümbritsetud tasandikule. Vastu kõmbib porine naisbushwalker. Räägib, et rada on enam-vähem OK, sest viimasel ajal pole vihma olnud. Kõlab hästi. Lagendik on kaetud meie tupp-villpea sarnase "buttongrassiga". Raja ääres on tahvel mis jutustab, et siine taimestik on nakatunud juuremädanikuga, mis kandub edasi jalanõude ja kepiotstega. Seepärast palutakse püsida rajal. Pikkamööda kasvab taimestik pikemaks ja raja iseloom muutub rahutumaks. Tekivad esimesed ojad ja porimülkad, millest üle- ja möödasaamine nõuab akrobaadivõimeid. Libastume siiski aeg-ajalt porri ja ei lähe kaua kui leiame jalanõude küljest esimesed kaanid. Säärised kuluvad marjaks ära, et tegelased ei saaks saabastesse ronida. Kiirus, millega nad jalale haakuvad on tõesti märkimisväärne, puudutab ju jalg maapinda ainult hetkeks. Jõudnud sihile, hakkab kaan aktiivselt otsima ligipääsu nahale. Naha külge imeb ta end ilma, et inimene mingit valu tunneks. Märkad alles siis kui kaan on kenaks mustaks vorstikeseks paisunud. Hammustatud koht veritseb pisut aega sest veri ei taha hüübida.



Kell 19.15. Läbime Junctioni oja, peseme saapatallad ja matkakeppide otsad saastunud mullast puhtaks ning jääme laagrisse platsile nimega Junction Creek. Paneme söögi priimusele podisema ja asume nõu pidama. Homme läheb rada kolmeks ja enne seda peame otsustama järgmiste päevade marsruudi. Kas jätkame Old Port Davey'it pidi South Coast Track'il või keerame Haven Lake Track'i peale Arthursi ahelikule. Peale mõõtmisi, toiduainete arvestust ja varuvariantide läbiarutamist otsustame käsi kullas või p...e mullas põhimõttel, et valime maksimumi. Keerame mägedesse, püüame jõuda Federation Peaki (1224 m) tippu ning laskuda sealt lõunasuunalist jõeorgu (New River) pidi ookeanini, New River Lagoonini. Juhul kui see meil ei õnnestu, siis möödume Federation Peakist kaugemalt ja lõpetame idas Hartz Mountain National Parkis. Ainuke mure, et kaart ei jätku päris Hartzini. Kuid sinnamaani kuhu näitab, peaks olema tegemist sissekäidud rajaga ja senise kogemuse järgi pole kahtlust, et see on hästi märgatav. Nõrk koht meie plaanis on ka New Riveri org. Ei leidnud võrgust ühtegi vihjet, et keegi oleks seda varem läbinud. Google Earth näitas, et jõeoru ümbrus on kaunis tiheda taimestikuga kaetud. Kas jõeorgu pidi on võimalik laskuda, selgub koha peal. Peaks saama, kuid kuidas on kanjonite ja soodega, ei tea. Samuti ei tea kui kõrge on veeseis jõgedes.
Kell 22.00. Otsused tehtud, kümbleme ojas ja asume end magama sättima. Siiani pole kohanud ühtki Tasmaania looma, ainult hulgaliselt ei-tea-kellele-kuuluvaid väljaheiteid. On juba kottpime ja ennustame, kas õnnestub öösel tasmaania kuradit kuulda. On kuraditega kuidas on, üks mis kindel, et suuremat sorti sääskedest siin oja kaldal puudu pole. Lendavad peaaegu hääletult ja hammustus on nõrgem kui meie sääskedel. Malaariat siin õnneks ei esine.
Päeva kokkuvõte. Suutsime grupi kõige vajaminevaga varustada kõigest 10 tunniga (seda võõral maal). Hankisime transpordi ja jõudsime matkapiirkonda teisel päeval. Suurepärane meeskonnatöö!
Täna matkasime 4 tundi, läbisime 9 kilomeetrit, kulutasime keskmiselt 2400 kcal. Minul ja Aivol purunesid seljakoti rakmetel mõned õmblused, tegime väikest sadulsepatööd. Tänane dresscode:P - jalas joksutoss, Lorpeni matkasokk, säärised, jooksupüks, dreensärk, õhuke fliis. Õhtul temp +18, tuulevaikne, selge. Pimenes 20.30

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar