teisipäev, 23. november 2010

Räägime ilmast :)

 Öeldakse, et kui sul millestki rääkida pole, siis räägi ilmast.
Aafrikast saabunud sõber oli üllatunud, kui basseini veerel kuulis pealt turbaniga mehe valitud vestlusteemat tema vastas oleva neiuga. Mees rääkis neiu juustest, silmadest jne. Ja seda väga ülevoolava emotsiooniga ja väga pikalt. Imekombel läks neiu särama ja kuulas huviga. Mõistetamatu. Ja nagu ta mainis, Eesti mees samal ajal oleks loomulikult rääkinud.... ILMAST.
Ehk sellepärast, et elame väga erilises parasvöötme osas, kus aastaaegu nii palju ja juttu jätkub kauemaks. Olgem ausad-  me olemegi ju võrreldes näiteks aafriklasetega rikkamad! Neil on ainult niiske või siis kuiv ilm,  eskimotel aga ainult valge või pime  aeg.
Ilma teemast  rääkimine elavneb varasügisel, tuure kogub sügisel, võimeneb sügistalvel, sillerdab inimeste keeltel talvel, jätkub kevadtalvel jne jne. 
Kui teen minu ümber olevate inimeste ja juhuslikult kuuldud võõraste ilmajuttudest  aga kokkuvõtte, siis tundub, et vähe on neid, kes just siia vööndisse sündimist võtavad õnnena. Alates varasügisest mõjutavad need vestlused emotsioonide skaala miinuspoolt ja alles sügaval kevades liigub skaala positiivsele poolele.
Loomulikult üksikud päikesepaistelised sügisilmad, lumised talvepäevad ja rõõmsalt tilkuvate räästastega kevadpäevad on võimelised ajale, sügisest kevadesse, pisut positiivseid noote lisama.
Kuid ikkagi liiga lühike suvi oma kahe kauni kuuga, ei suuda  jagatud ilmaemotsioonide skaalat positiivse poole peal hoida.
Kui negatiivne emotsioon, ilma suhtes sisse juurdunud ja esimene sõna aknast hommikul välja vaadates on OHH, mitte AHH! siis tundub laienevat see negatiivsus ka loodusele ja ümbrusele üldiselt.
Porine, lopane, märg, libe, külm.... kuidas saavad need sõnad innustada välja astuma looduse keskele  sellest rõõmu tundes?
Minu väga hea tuttav ütleb juba aastaid, et suvel ta ELAB ja sügisel hakkab  must masenduse ja eluta  aeg tema jaoks. Mõelge, kui meie eluaastatele tuleks lisa ainult nendel päevadel, kui me iga keha rakuga tunneme, et ELAME. Oh kui mõnusalt palju AEGA  siis oleks kogeda seda maailma. Kahjuks preaguse inimese vananemisprotsessi puhul tunduvad masendusperioodid (mis on tekkinud asjaolu tõttu, mida muuta pole võimalik) aga AJA raiskamisena.
Olgu, räägin parem endast.
Põhjus, miks räägin ilmateemal, ongi ebamugavustunne minus, kui ümbritsevad kiruvad ilma ja elavad pidevas PAREMA ILMA ootuses, märkamata elada.
Kuidas ma siis ise käitun....
Ringutades aknast õue vaatan selleks, et vaadata mida selga panna. “Oi täna on puud tuulest lausa viltu”, “oh sa poiss, kus on vett alla sadanud...” , ”prrr täna tundub külm olevat ” jne.jne.
Otsides endale sobivaid riideid mõtlen MATKAJUHINA: suudaks ma täna metsa tulevaid inimesi ilmast rõõmu tundma panna, või vähemalt panna neid ilma mitte märkama.
Ja uskuge või mitte, sügiseste vihmade, talviste tuiskude või kevadiselt poriste radade ajal on see mitu korda paremini õnnestunud, kui suvises sääskedega kuumuses ja päikseta suves.
Peale retke  märgi ja poriseid riideid seljast võttes tunnen, kuidas iga keharakk ütleb selle veedetud aja eest AITÄHH. Sisimas on õnnetunne veel suurem, kui olen suutnud väga mitu punaste põskedega  loodusretkele tulnut  ÕNNELIKUKS teha.
Muidugi tekib ka minus aegajalt tunne, et päikseta periood on lõputu, energia otsakorral ja vean hommikul vihmast ilma nähes nina viltu.
Siis tundub, et on aeg  minna päikst otsima (mida  osa Matkajuhi tiimist praegu ka tegi).
Kiire tegutsemine annab juurde väärtuslikku ÕNNELIKULT ELAMISE AEGA. Mina läksin seekord teist rada. Leidsin enda sees selle seletamatu miski, mis paneb päikse särama ka sombusel kodumaal.
Lisan  oma jutu lõpetuseks ühe videolingi. Ehk aitab selle vaatamine tuua naeratuse näole ja tekitada tahte väljuda suletud tubasusest.
Igatahes, kutsun Teid üles õnnelikult elama!


Matkajuht Merka

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar