Tuleme Küprose jalgsimatkalt. Oleme 2 nädalat kodumaalt eemal olnud ja meeli puhanud. Maandume Ryanairiga Tallinnas 07.05.2012.
Kuid jant hakkab hargnema hoopis ootamatust küljest. Tahame lennuväljalt kella 15.00 SEBE bussiga Tartusse sõita. Lisaks meile ootab veel 5-6 kohvritega inimest, mõned neist välismaalased. Buss tuleb, bussijuht avab ukse, küsib kas piletiga sõitjaid on, ja teatab, et on 1 vaba koht. Võtab reisija peale ja jätab ülejäänud seltskonna maha.
Välismaalased on jahmunud, ega saa toimunust üldse aru (bussijuht räägib ainult eesti keelt). Selgitame. Välismaalased raputavad pead ja ütlevad, et see on mõistetamatu, ennenägematu ja väär süsteem.
Kusagil pole teavitust, et SEBE ei garanteeri kohtade olemasolu ja peatuses oootav inimene võib maha jääda. Pileteid ei müüa ka lennujaamas, samuti pole seal mingeid teavitusi SEBE Tartu liini kohta. Arusaamatuks jääb lennujaama peatuse otstarve Tartu suunal. Võiks reisijatel lasta maaliini bussijaama sõita ja sealt riskivabalt sobiva hinna-väljumisajaga bussiliin valida.
Helistan SEBE-sse ja palun kommentaari nende kliendipoliitika kohta. Võtab vastu inimene, kes väidab end esimest päeva tööl olevat. Palun tagasi helistada ja seda tehakse.
Palun selgitada firma kliendipoliitikat lennujaamast Tartu suunal sõitvate reisijate suhtes.
Meile sõit maaliinide bussijaama läheb Tallinna karistuspileti (linnaliini kõrgem hind maarahvale) ja 1 tunni võrra kallimaks.
16.00 maaliinide jaamast väljuv SEBE buss on pooltühi. Ka lennujaamas peatuses ei oota ühtegi turisti.
Külastan sama kohta 5 nädalat hiljem ja kiosk näeb samasugune välja, vahega, et seekord on pistik seinast väljas ning ekraan päris pime:
Nagu poleks kõigest veel küllalt, pillab kirsi tordile Põlva bussijaam.
Saabume Põlvasse 19.30. Tahame linnaliiniga edasi sõita, kuid ei tea bussiaegu. Väljas +9, pilves ja külm tuul. Sammume enesekindlalt ootesaali poole, kuid uks on kinni. Kirjad näitavad sulgemisajaks 20.00. Koputame. Tuleb koristaja ja küsib läbi klaasi, et mida vaja. Näitame näpuga sulgemisajale ja palume sooja ning ekraanilt bussiaegu vaatama lasta. Tema vastu, et ei lase. Võtan videokaamera ja palun seda tema ülemuse jaoks korrata. Seepeale kaob koristaja tuulekiirusel tagaruumidesse.
Üks uksetagune kaasreisja pajatab, et see on Põlvas tavaline praktika ning pakub kaastundlikult paberile välja kirjutatud bussiaegu. Otsime internetist Põlva bussijaama omanikku, et temalt kommentaari saada. Kuid otsad viivad vette - seekord ei leia.
Marsime 2 km jala. Et sooja saada.
Kõmbime ja arutame, et mis siis kui Tallinn-Põlva teekonnal oleks sama kogenud välismaa turist. Mida oleks ta mõelnud ja mida oleks kodus rääkinud? Üllatavat. Eesti kohta.
Nüüd vähemalt teame miks turist Tallinnast välja ei tule. Ta lihtsalt ei pääse.
Welcome to Positively Surprisig Estonia!
Loe lisaks: Mikko Fritze: taksod – Tallinna ebameeldiv visiitkaart
Tallinn
Tallinna lennujaam tervitab meeldiva õhustikuga. Täiesti võrdväärne teiste väiksemate Euroopa jaamadega. Sööklad (sest pakutav ei vea restorani mõõtu välja) on hinnatasemelt ka Euroopaga võrdsed: friikad viineritega 6 €, kartul-heeringas-praemuna 6.80, forellipraad 13 €. Kui ei taha, ei pea sööma, muljet see ei riku.Kuid jant hakkab hargnema hoopis ootamatust küljest. Tahame lennuväljalt kella 15.00 SEBE bussiga Tartusse sõita. Lisaks meile ootab veel 5-6 kohvritega inimest, mõned neist välismaalased. Buss tuleb, bussijuht avab ukse, küsib kas piletiga sõitjaid on, ja teatab, et on 1 vaba koht. Võtab reisija peale ja jätab ülejäänud seltskonna maha.
Välismaalased on jahmunud, ega saa toimunust üldse aru (bussijuht räägib ainult eesti keelt). Selgitame. Välismaalased raputavad pead ja ütlevad, et see on mõistetamatu, ennenägematu ja väär süsteem.
Kusagil pole teavitust, et SEBE ei garanteeri kohtade olemasolu ja peatuses oootav inimene võib maha jääda. Pileteid ei müüa ka lennujaamas, samuti pole seal mingeid teavitusi SEBE Tartu liini kohta. Arusaamatuks jääb lennujaama peatuse otstarve Tartu suunal. Võiks reisijatel lasta maaliini bussijaama sõita ja sealt riskivabalt sobiva hinna-väljumisajaga bussiliin valida.
Helistan SEBE-sse ja palun kommentaari nende kliendipoliitika kohta. Võtab vastu inimene, kes väidab end esimest päeva tööl olevat. Palun tagasi helistada ja seda tehakse.
Palun selgitada firma kliendipoliitikat lennujaamast Tartu suunal sõitvate reisijate suhtes.
- Kas lennujaamas, peatuses, sõiduplaanil on teavitus, et kohti ei garanteerita?
- Kas lennujaamas müüakse pileteid?
- Kas Tallinnast väljuvatel bussidel on jäetud reservkohad lennujaamast tulevatele reisijatele?
Meile sõit maaliinide bussijaama läheb Tallinna karistuspileti (linnaliini kõrgem hind maarahvale) ja 1 tunni võrra kallimaks.
16.00 maaliinide jaamast väljuv SEBE buss on pooltühi. Ka lennujaamas peatuses ei oota ühtegi turisti.
Tartu
Ei tea, kas põhjuseks on puhkusel teritunud silm, või satume täna ainult jamade otsa. Tartu bussijaamas ei tööta turismiinfo kiosk. Lisaks on aparaat räpane, servas kulunud ning narmendav kleebis “Welcome to Estonia” (tere tulemast Eestisse) - “Estonia - Positively Surprising” (Eesti - Positiivselt Üllatav). Mõjub sarkastiliselt.Külastan sama kohta 5 nädalat hiljem ja kiosk näeb samasugune välja, vahega, et seekord on pistik seinast väljas ning ekraan päris pime:
Põlva
Tartus sõidab ette Põlva-Võru buss mida teenidab Taisto Liinid. Bussi parimad aastad tunduvad jäävat Moskva olümpiamängude aega. Logiseva, suitseva ja kasimatu bussi akendel on kleebised - “Kinnita turvavööd”. Aga 1980. veel turvavöid ei tuntud! Loomulikult ka selles bussis neid pole. Kas see nõue on must huumor või jokk? Bussielamuse maksumus, arvestatud kilomeetrihinnaks kujuneb 4 x kallimaks kui Küprosel.Nagu poleks kõigest veel küllalt, pillab kirsi tordile Põlva bussijaam.
Saabume Põlvasse 19.30. Tahame linnaliiniga edasi sõita, kuid ei tea bussiaegu. Väljas +9, pilves ja külm tuul. Sammume enesekindlalt ootesaali poole, kuid uks on kinni. Kirjad näitavad sulgemisajaks 20.00. Koputame. Tuleb koristaja ja küsib läbi klaasi, et mida vaja. Näitame näpuga sulgemisajale ja palume sooja ning ekraanilt bussiaegu vaatama lasta. Tema vastu, et ei lase. Võtan videokaamera ja palun seda tema ülemuse jaoks korrata. Seepeale kaob koristaja tuulekiirusel tagaruumidesse.
Üks uksetagune kaasreisja pajatab, et see on Põlvas tavaline praktika ning pakub kaastundlikult paberile välja kirjutatud bussiaegu. Otsime internetist Põlva bussijaama omanikku, et temalt kommentaari saada. Kuid otsad viivad vette - seekord ei leia.
Marsime 2 km jala. Et sooja saada.
Kõmbime ja arutame, et mis siis kui Tallinn-Põlva teekonnal oleks sama kogenud välismaa turist. Mida oleks ta mõelnud ja mida oleks kodus rääkinud? Üllatavat. Eesti kohta.
Nüüd vähemalt teame miks turist Tallinnast välja ei tule. Ta lihtsalt ei pääse.
Welcome to Positively Surprisig Estonia!
Loe lisaks: Mikko Fritze: taksod – Tallinna ebameeldiv visiitkaart
Kommentaarid
Postita kommentaar