Värsekndatud 05.11.2015! Matkarada on RMK hooldusnimekirjast maha võetud. Märgistus on puudulik ja vaatetorn lagunenud. Kõige paremini läbitav GPS-iga. Kirje saab Everytraili keskkonnast.
Matkarada asub Kagu-Eestis, Põlvamaa ja Tartumaa piiril Voorepalus, vana Postitee ääres. Tartu kesklinnast on matkaraja algusesse 30 km, Põlva linnast 20 km. Algusele pääseb ligi nii auto kui ka liinibussiga (Küka peatus). Kui tulla bussiga, siis peab Kükalt Voorepallu 1,5 km mööda Postiteed edasi Võru poole kõmpima. Autoga tulijatele on raja alguses Voorepalu rekultiveeritud karjääri otsas parkimistasku. Kuna raja kohta kaarti ei leidu, siis kirjutasin selle iPhone'i rakendusega Everytrail. Ehk on abiks. Klikkige kaardiakna ülaosas paiknevale lingile, avanevas aknas näeb rada koos fotode, rajaprofiili, läbimisaegadega jmt.
Penijärve matkarada at EveryTrail
Tegevused: tõukerattamatkad, tõukekelgumatkad, räätsamatkad, jalgsimatkad, seiklusmängud
Loe lisaks:
Matkarada asub Kagu-Eestis, Põlvamaa ja Tartumaa piiril Voorepalus, vana Postitee ääres. Tartu kesklinnast on matkaraja algusesse 30 km, Põlva linnast 20 km. Algusele pääseb ligi nii auto kui ka liinibussiga (Küka peatus). Kui tulla bussiga, siis peab Kükalt Voorepallu 1,5 km mööda Postiteed edasi Võru poole kõmpima. Autoga tulijatele on raja alguses Voorepalu rekultiveeritud karjääri otsas parkimistasku. Kuna raja kohta kaarti ei leidu, siis kirjutasin selle iPhone'i rakendusega Everytrail. Ehk on abiks. Klikkige kaardiakna ülaosas paiknevale lingile, avanevas aknas näeb rada koos fotode, rajaprofiili, läbimisaegadega jmt.
Penijärve matkarada at EveryTrail
Testisime matkarada oktoobris 2009. Raja alguses Postitee ääres asub kena piknikuplats grillaluse, katusealuse laua, pinkide, puuaida, WC, kaarditahvel. Nagu paljude radade lähtes, kordub siingi sama küsimus - kust leida üles raja ots? Segadust lisab seegi, et üle tee algab ka lühike 700 m pikkune Põrgurada. Niisiis kuhu suunduda? Uurime põhjalikult kaarti enne kui mõistame, et rajaots peaks asuma mõnisada meetrit Postiteed pidi Võru suunas. Nii see ongi ja esimene kilomeeter tõusvat rada kuni vaatetornini kulgeb väga vaheldusrikka reljeefiga vanas metsas. Märgistuseks on oranžid laigud puutüvedel. Vaatetorn on u. 10 m kõrgune, ühe vaheplatvormiga puidust ehitis. Kiri jalamil annab teada, et torn on mõeldud korraga 4-le inimesele. Vaade tipust on lummav. Kaugustest paistab kätte Tartu linn, Valgejärve mast, Vooremägi. All laiuvad sood ja metsad.
Teekond torni alt edasi jätkub lanki pidi. Ilmneb, et koos puudega on saekaartisse rännanud ka rajamärgid ning raja haldaja pole neid asendada püüdnud. Eksleme allamäge kuni leiame taas oranži laigu, rada pöörab järsult vasakule ja kulgeb vaheldumisi noorendikke, vana metsa ja lanke pidi. Märjemaks muutuv pinnas annab märku soo lähedusest. Siin hakkab selguma, et matkasaapast ei piisa ja vaja oleks läinud kummikuid. Enne päris soosse jõudmist matkame mööda Penijärvest. See on maaliline härmatisest suhkruste kallastega metsajärv. Kaldad on pehmed, kaldal infotahvel. Järve otsast pöörab rada järsult paremale itta soisele metsasihile. Kahel pool rada laiub üsna kõrge rabamännik. Jalad vajuvad sügavale pehmesse pinda ja saavad siin päris märjaks. Pole hullu, varsti oleme jälle kindlal maal Rebasemäe vallseljandikul. Siin ootab õdus pinkidega puhkekoht. Paik väärib nime, silmame mitmeid mahajäetud rebaseurge. Rebased on maalt linna - Tartusse kolinud (nägin üht linnarebast Tartus tipptunni ajal Riia maanteed ületamas:)). Puhkame pisut, laseme sügispäikesel näkku paista ja liigume siis üles-alla looklevat rada pidi kuni kelgumäeni. Siin on ootamas tõeliselt hästivarustatud puhkekoht (pisut lohakil küll). Katusealune laud, lõkkease, puuait, WC, kaarditahvel. Mugav koht kelgutamas käia. Mägi ise on ka küllalt järsk. Siit kulub uuesti Postiteeni jõudmiseks u. 10 min. Teame, et rada peab ületama asfaldi. Asfaldile jõudnud, ei leia me märki raja jätkumisest. Natuke võsas ragistanud, saame taas rajaotsale. Viimane lõik teekonnast läbib märkimisväärselt vanu metsi. Vanimad puud võivad olla 200-250 aastased. Kui üles latva hakkad vaatama, kukub müts nupu otsast maha. Siin lõigul on ka kõige järsemad tõusud ning langused. Üllatuseks avastame puude küljest peeglid. Keegi on noortele puude võrri tagasivaatepeeglid kruvinud, taamal märkame puude najale toetatud suuremaid kapipeegleid. Siit edasi mõned pöörded ja 300-400 m pärast jõuame kinnikasvanud kruusakarjääri serval asuva lõpu(algus)punkti juurde.
Kokkuvõtte. Miinusteks: märgistus vajab ülekäimist, täiendamist ja teave täiendamist. Plussideks reljeefi vaheldusrikkus, ilusad vaated, vahelduvad metsa- , maastiku- ja pinnasetüübid, hästivarustatud puhkekohad, võimalus jälgida loomi-linde. Piisaks sellest, et paigaldada 3-4 suunaviita, paigutatada ajutised rajamärgi postid lankidele ning rikastada infotahvleid piirkonna teabega, kui matkaelamus saaks lausa garanteeritud.
Värskendus! Rada taas läbi käidud septembris 2012. Raja seisund halvenenud. Raiete tõttu on ulatuslikke lageraielanke kus läbitavus on keeruline, kahjustatud on rajamärgistus. Vaatetorn hakkab lagunema, pingid on katki Rebasemäe lõkkekohas (samuti prügikast täis, hooldaja pole sel aastal vist platsile jõudnud), ka Kelgumäe plats näeb hooldamata välja.
Teekond torni alt edasi jätkub lanki pidi. Ilmneb, et koos puudega on saekaartisse rännanud ka rajamärgid ning raja haldaja pole neid asendada püüdnud. Eksleme allamäge kuni leiame taas oranži laigu, rada pöörab järsult vasakule ja kulgeb vaheldumisi noorendikke, vana metsa ja lanke pidi. Märjemaks muutuv pinnas annab märku soo lähedusest. Siin hakkab selguma, et matkasaapast ei piisa ja vaja oleks läinud kummikuid. Enne päris soosse jõudmist matkame mööda Penijärvest. See on maaliline härmatisest suhkruste kallastega metsajärv. Kaldad on pehmed, kaldal infotahvel. Järve otsast pöörab rada järsult paremale itta soisele metsasihile. Kahel pool rada laiub üsna kõrge rabamännik. Jalad vajuvad sügavale pehmesse pinda ja saavad siin päris märjaks. Pole hullu, varsti oleme jälle kindlal maal Rebasemäe vallseljandikul. Siin ootab õdus pinkidega puhkekoht. Paik väärib nime, silmame mitmeid mahajäetud rebaseurge. Rebased on maalt linna - Tartusse kolinud (nägin üht linnarebast Tartus tipptunni ajal Riia maanteed ületamas:)). Puhkame pisut, laseme sügispäikesel näkku paista ja liigume siis üles-alla looklevat rada pidi kuni kelgumäeni. Siin on ootamas tõeliselt hästivarustatud puhkekoht (pisut lohakil küll). Katusealune laud, lõkkease, puuait, WC, kaarditahvel. Mugav koht kelgutamas käia. Mägi ise on ka küllalt järsk. Siit kulub uuesti Postiteeni jõudmiseks u. 10 min. Teame, et rada peab ületama asfaldi. Asfaldile jõudnud, ei leia me märki raja jätkumisest. Natuke võsas ragistanud, saame taas rajaotsale. Viimane lõik teekonnast läbib märkimisväärselt vanu metsi. Vanimad puud võivad olla 200-250 aastased. Kui üles latva hakkad vaatama, kukub müts nupu otsast maha. Siin lõigul on ka kõige järsemad tõusud ning langused. Üllatuseks avastame puude küljest peeglid. Keegi on noortele puude võrri tagasivaatepeeglid kruvinud, taamal märkame puude najale toetatud suuremaid kapipeegleid. Siit edasi mõned pöörded ja 300-400 m pärast jõuame kinnikasvanud kruusakarjääri serval asuva lõpu(algus)punkti juurde.
Kokkuvõtte. Miinusteks: märgistus vajab ülekäimist, täiendamist ja teave täiendamist. Plussideks reljeefi vaheldusrikkus, ilusad vaated, vahelduvad metsa- , maastiku- ja pinnasetüübid, hästivarustatud puhkekohad, võimalus jälgida loomi-linde. Piisaks sellest, et paigaldada 3-4 suunaviita, paigutatada ajutised rajamärgi postid lankidele ning rikastada infotahvleid piirkonna teabega, kui matkaelamus saaks lausa garanteeritud.
Värskendus! Rada taas läbi käidud septembris 2012. Raja seisund halvenenud. Raiete tõttu on ulatuslikke lageraielanke kus läbitavus on keeruline, kahjustatud on rajamärgistus. Vaatetorn hakkab lagunema, pingid on katki Rebasemäe lõkkekohas (samuti prügikast täis, hooldaja pole sel aastal vist platsile jõudnud), ka Kelgumäe plats näeb hooldamata välja.
Tegevused: tõukerattamatkad, tõukekelgumatkad, räätsamatkad, jalgsimatkad, seiklusmängud
Loe lisaks:
- Kirjeldus Matkajuhi veebilehelt
- artikkel "Eesti Loodusest": "Metsarada Voorepalu mõhnastikus: mõhnad, raba ja karjäär";
- artikkel "Eesti Metsast" : "Uus matkapiirkond - Voorepalu virgestusmets"
Käisin täna seal raja peal ning olukord on ainult halvemuse poole läinud. Rajamärgid on kulunud ning kehvasti leitavad. Nende järgi jõudsin kuni vaatetornini, mis laguneb. Ülemise platvormi piirded on alles vaid sääre ja põlve kõrgusel, puudu on mõni redeli aste. Edasi minna kuhugi ei osanud, sest lank oli täiesti võsastunud ja lanki pidi alla minnes ei leidnud ka kuskilt ühtegi rajamärgistust. Loobusin ja hakkasin mingit metsateed pidi välja minema, kuni suusarajalt avastasin uuesti rajamärgistused. Nende järgi oli võimalik asfaltteeni välja tulla. Raja jätkumist sealt edasi ei hakanudki otsima. Samuti olid halvas seisukorras rajal nähtud puhkekohad.
VastaKustutaKa kõrval asunud Põrgurada on amortiseerunud. Sealsed rajamärgistused ja infotahvlid on küll heas korras, kuid järsul tõusul/langusel asuvad abiköied on purunenud.
Aitäh, ea info! Helistasin RMK-sse ja seal selgus, et rada on 2-3 aastat tagasi nende nimekirjast maha võetud. Ja tagasi panna ei ole plaanis, sest RMK-s on ees muudatused "mittetulunduslike" tegevuste rahastamise osas. Muidugi võiks siis raja otsa panna sildi, et rada suletud ja tähistused/rajatised maha võtta.
VastaKustutaLäbisime. 28.03.20 Tänud matkajuhile mobiilse kaardi eest. Lastega müttasime 2 tundi. Raja märgistust kohati oli veel näha. Esimene pool väga pehme ja märg. Sirge järve äärest metsani ATV meestel korralikult d ära lõhutud. Oma moodi huvitav telefon käes ringi jalutada.
VastaKustutaKäisin eelmisest postitajast päev hiljem :) Rajamärgistust ei otsinud ega tracki ei jälginud, vaatasin RMK rakendusest Maa-ameti põhikaarti, lisaks oli vana paberil orienteerumiskaart kaasas, ning tegin mõnusa ligi kümnekilomeetrise ringi.
VastaKustuta