neljapäev, 8. juuli 2010

Metsnugis. Elamuühistu maakodus.

Kell 03:05 ühes Setomaa metsatalus.
Uni vana talumaja katusekmabris kaob kui tuulekastis hakkavad kostma mütsatused ja jooksukrabin. “Ehh, jälle rotid, homme peab mürki ostma” mõtlen ja püüan uuesti uinuda.
Vana talu on ümbritsetud metsast ja viljapõllust ning närilised nuhtluseks. Kuid seekord on midagi teisiti. Müdin kandub maapinnale ja nüüd kostab alumise korruse klaaside kriipimist ja plekikolinat. Nüüd kaob viimanegi unekübe. Pistan pea sääsevõrgu alt õue. Ei saa öelda, et nähtu ei üllataks. Vähe sellest, suu vajub lahti. Maja seintel, katusel, hekis mürgeldab pesakond metsnugiseid. Karvakerad ronivad püstloodis majaseina pidi katusele, lasevad veesülitit pidi alla, sooritavad hüppeid katuselt hekki, kukutavad end majaseinalt lahti. Juskui lapsed veepargis. Osavaid ronijaid ei peata ka teleantenni raudtoru ja aknad. Läheb tükk aega, enne kui taipan fotoaparaadi järele haarata:


Mürgel kestab poolteist tundi. Siis katkeb sama äkki kui algas. Hommikune juurdlus tuvastab, et loomapere on majja sisenenud veranda alt ja seinavahelisi rotikäike pidi tuulekasti jõudnud. Käikude endised peremehed on pintslisse pistetud. Nugiste olemasolu seletab ka konnade vähesust tiigis. Ehk on krooksujad ka nugisepoegade kõhtu jõudnud.
Nüüdseks oleme jõudnud teineteisega harjuda. Metsnugised ei lase end inimestest segada, ajavad omi asju. Inimesed aga püüvad aga oma käike nii seada, et loomade toimetamist mitte häirida. See omapärane elamuühistu kestab tõenäoliselt sügiseni, mil pojad peaks iseseisvat elu alustama. Viljakoristus on aga veel ees ja sellest sümbioosist peaks mõlemale poolele kasu tõusma.

2 kommentaari:

  1. Lahedad. Meil on 4-5 suve selline trall käinud - samuti suvemaja tuulekastis. Tavaliselt on juuli alguses pesakond metsa kolinud elutarkusi omandama. Selle aasta kaks poega koos mammaga lahkusid juba peale jaanipäeva.

    VastaKustuta
  2. Ouh, hea teada milleks ennast ette valmistama peab:)

    VastaKustuta