neljapäev, 20. oktoober 2011

Puhkus Eestis, ehk kuidas gloobus suhtestub rahakotiga?

Kas Eestis on kallim puhata kui lõunamaal? Küsimus on väitluste tulipunktis Puhka Eestis kampaania (jäta raha kodumaale) tõttu, nii seltsivõrgustikus kui ka Postimehes.
Kommenteerijad viitavad Eesti puhkuse kõrgele hinnale ja madalale kvaliteedile võrreldes Egiptuse, Türgi, Tai, Austriaga.Tänases postituses keskenduks hinnale, jättes kvaliteedi järgmiseks korraks.

“Odav või kallis?” küsimusele annab vastuse pilk gloobusele ning lähtumine võrreldavatest teguritest, nagu laius- ja pikkuskraadid.
Eesti paikneb “9 kuu kehva suusailmaga” parasvöötmes. Enamuses päikeselistes puhkusemaades seevastu valitseb Eesti mõistes igavene suvi.

Kuidas laiuskraad suhtleb puhkaja rahakotiga?
  • Laiuskraadi suhe ehitusse ja hooldusesse. Bambushüti püstitamine soojale rannale või soojustuse-kütteta hotelli ehitamine-käigushoidmine Türgis on odavam kui Eestis. Basseinivettki  pole vaja soojendada, saunadest ja talveaedadest rääkimata.
  • Laiuskraad suhe toidu hinda. Loomulikult on aastaringse saagikusega piirkondades toit odav
  • Laiuskraadi suhe päikesemaa elatustasemesse ja palkadesse. Allpool 40 laiuskraadi langeb millegipärast elatustase ja tõuseb tööpuudus. Meie lemmikupuhkekohtades Egipuses, Tais ja mujalgi on elatustase, palgad ja töökaitse veel kehvemal järjel kui Eestis; maksude maksmine kreekapärasem ning puhkusepaketi hinnakomponendiks töötajate madalad palgad ja pikad tööpäevad. 
  • Laiuskraadi suhe puhkehooaja pikkusesse. Pole vaja selgitada, et piirkondades kus  aasta keskmine temperatuur ei lange alla 20 kraadi, on hooaeg pikem ja hindu saab langetada käibe pealt
  • Pikkuskraadi suhe investeeringu hinda. Ajalooliselt paikneme Ida-Euroopa majandusvööndis. Siin pole Eesti ja Austria laenuraha hind võrreldavad. Eestis iseoma "vana kapitali” pole, investeeringud tehakse “võõrast rahast”.  Kahjuks on märgata, et Skandinaavia pangad ei tegutse laenukliendiga alati win-win põhimõttel (tõe huvides, et ka hoiustajatega mitte). Reaalsus on, et kasumi nimel tehakse kõik, et ka pikajaliste investeeringute raha oleks kallim kui Austrias. Tulemus kajastub kodumaise turismiteenuse maksumuses ning needki külastusest teenitud summad liiguvad lõpptulemusel Gotlandi saare taha. 
    Kokkuvõtteks
    1. Kindel see, et vahel pakutakse Eestis keskpärast puhkust põhjendamatult kõrge hinnaga.
    2. Kuid kindel ka vastupidine - vahel müüvad ettevõtjad tigedas konkuretsis väärtuse asemel madalat hinda (miks siis reisiettevõtted pankrotistuvad?) Näiteks veematkade hind on langenud aastast 1997-2011 kuni 36% (arvestamata inflatsiooni).
    3. Hea hinnaga kuid kvaliteetse teenuse äratundmise vastutus lasub nii kliendil kui pakkujal. Siin on tehingupooled võrdsed - ühel on vajadus ja teisel võimalus.
    4. Pakkuja peaks “nipitamisest” hoiduma ja varustama tarbijat läbipaistva infoga. Vastaspool võiks püüda selle põhjal otsustada - kas osta hinda või väärtust.
    Siiski püüdleb enamus Eesti turismiettevõtteid tugevas konkurentsis hea hinna/kvaliteedi suhte poole. Üsna järelemõtlematu oleks süüdistada hinnavõrdlustes meie turismiettevõtjat 58. põhjalaiuskraadil paiknemises.

    Lisalugemist. Lõunamaa puhkuste odavate hindade taustast kirjutab Rootsi ajakirjanik Jennie Dielemansi raamat "Tere tulemast paradiisi!"

    Kommentaare ei ole:

    Postita kommentaar