Pikalombi matkarada (kannab nime loodusrada) asub Kagu-Eestis, Põlvamaal, Värska külje all Setomaal. Pikkuseks on 9,1 ja väiksem ring 3,8 km. Rada algab Värska Veekeskuse (kannab ametlikku nime Värska Veeparadiis) juurest ning on ühes suunas läbitav. Raja otsa saab auto või liinibussiga Tartust (Tartu-Värska liin) või Põlvast. Auto võib jätta Veekeskuse parklasse, voldiku raja skeemiga saab administraatori käest. Voldiku võib ka enne matka alla laadida ja välja printida siit . Veekeskuse ees tähistab raja algust infotahvel kaardiga ning puhkekoht.
Testisin rada oktoobri alguses tõukerattal. Mis stardis kohe silma hakkas, oli viida, mis juhataks kätte raja suuna, puudumine. Skeemi järgi hakkasin liikuma asfalti mööda paremale Popovitsa küla (Vene piiri) suunas. Algusest kuni esimese ärapöördeni (1 km) ei hakanud silma ühtki rajatähist (ega ka hiljem). Esimest ärapöördekohta tähistas looduslikust taustast kehvalt eristuv puitviit. Teekond kulges üksikute seto talude vahel männimetsani kus ristus teise kruusateega. Lühikesele 3,8 km-sele marsruudile saamiseks tuleks keerata sellelt ristmikult paremale. Pöördekoht on hästi tähistatud, tee servas kaarditahvel. Kuna läbisin pikemat rada, siis sõitsin üle ristmiku otse, Kurõsuu(soo) suunas. 400 m pärast jõudsin soo servas kõrguva tornini. Vaatetorni juures asub puhkepaik pinkidega, olemas kaarditahvel ja infoleht. Tornist avaneb suurepärane vaade soole. Palja silmaga seletab nii Eesti-Vene piiritähiseid kui ka taamal üle metsa kõrguvat Kulje (Venemaa) kiriku torni. Soo tundub olevat kase siirdesoo tüüpi ja tekkinud tõenäoliselt Lämmijärve lahe kinnikasvamisest. Silm seletas mitmeid saari. Veeseis oli kõrge, laudtee oli kohati vee all. Üritasin üleujutatud lõigud ületada tõukerattale hoogu andes, kuid jalad said siiski märjaks. Tulevastele matkajatele siit soovitus - võib vaja minna kummikuid.
Testisin rada oktoobri alguses tõukerattal. Mis stardis kohe silma hakkas, oli viida, mis juhataks kätte raja suuna, puudumine. Skeemi järgi hakkasin liikuma asfalti mööda paremale Popovitsa küla (Vene piiri) suunas. Algusest kuni esimese ärapöördeni (1 km) ei hakanud silma ühtki rajatähist (ega ka hiljem). Esimest ärapöördekohta tähistas looduslikust taustast kehvalt eristuv puitviit. Teekond kulges üksikute seto talude vahel männimetsani kus ristus teise kruusateega. Lühikesele 3,8 km-sele marsruudile saamiseks tuleks keerata sellelt ristmikult paremale. Pöördekoht on hästi tähistatud, tee servas kaarditahvel. Kuna läbisin pikemat rada, siis sõitsin üle ristmiku otse, Kurõsuu(soo) suunas. 400 m pärast jõudsin soo servas kõrguva tornini. Vaatetorni juures asub puhkepaik pinkidega, olemas kaarditahvel ja infoleht. Tornist avaneb suurepärane vaade soole. Palja silmaga seletab nii Eesti-Vene piiritähiseid kui ka taamal üle metsa kõrguvat Kulje (Venemaa) kiriku torni. Soo tundub olevat kase siirdesoo tüüpi ja tekkinud tõenäoliselt Lämmijärve lahe kinnikasvamisest. Silm seletas mitmeid saari. Veeseis oli kõrge, laudtee oli kohati vee all. Üritasin üleujutatud lõigud ületada tõukerattale hoogu andes, kuid jalad said siiski märjaks. Tulevastele matkajatele siit soovitus - võib vaja minna kummikuid.
Kommentaarid
Postita kommentaar