Pikalombi matkarada (kannab nime loodusrada) asub Kagu-Eestis, Põlvamaal, Värska külje all Setomaal. Pikkuseks on 9,1 ja väiksem ring 3,8 km. Rada algab Värska Veekeskuse (kannab ametlikku nime Värska Veeparadiis) juurest ning on ühes suunas läbitav. Raja otsa saab auto või liinibussiga Tartust (Tartu-Värska liin) või Põlvast. Auto võib jätta Veekeskuse parklasse, voldiku raja skeemiga saab administraatori käest. Voldiku võib ka enne matka alla laadida ja välja printida siit . Veekeskuse ees tähistab raja algust infotahvel kaardiga ning puhkekoht.
Testisin rada oktoobri alguses tõukerattal. Mis stardis kohe silma hakkas, oli viida, mis juhataks kätte raja suuna, puudumine. Skeemi järgi hakkasin liikuma asfalti mööda paremale Popovitsa küla (Vene piiri) suunas. Algusest kuni esimese ärapöördeni (1 km) ei hakanud silma ühtki rajatähist (ega ka hiljem). Esimest ärapöördekohta tähistas looduslikust taustast kehvalt eristuv puitviit. Teekond kulges üksikute seto talude vahel männimetsani kus ristus teise kruusateega. Lühikesele 3,8 km-sele marsruudile saamiseks tuleks keerata sellelt ristmikult paremale. Pöördekoht on hästi tähistatud, tee servas kaarditahvel. Kuna läbisin pikemat rada, siis sõitsin üle ristmiku otse, Kurõsuu(soo) suunas. 400 m pärast jõudsin soo servas kõrguva tornini. Vaatetorni juures asub puhkepaik pinkidega, olemas kaarditahvel ja infoleht. Tornist avaneb suurepärane vaade soole. Palja silmaga seletab nii Eesti-Vene piiritähiseid kui ka taamal üle metsa kõrguvat Kulje (Venemaa) kiriku torni. Soo tundub olevat kase siirdesoo tüüpi ja tekkinud tõenäoliselt Lämmijärve lahe kinnikasvamisest. Silm seletas mitmeid saari. Veeseis oli kõrge, laudtee oli kohati vee all. Üritasin üleujutatud lõigud ületada tõukerattale hoogu andes, kuid jalad said siiski märjaks. Tulevastele matkajatele siit soovitus - võib vaja minna kummikuid.
Pildid on varustatud geotagidega
Kilomeetrise laudtee lõpus ootas Saarõpää (Saarõküla) järv ning kena, isegi luksuslik puhkekoht. Olemas on kaarditahvel, puuait, lõkkeplats grillalusega, WC, katusealune laud, paadisild. Saarõküla asub suurel soosaarel. Samal saarel, Vene piiri looke kaisus peituvad ka Podmotsa ja Velna külad. Võib ainult ette kujutada kuidas seto pered siin elasid kui ühendusteid veel polnud. Puhkeplatsilt lahkudes tuleb tõusta järve orust välja ning keerata rajalt paremale, kruusateele. Olemas viit. Nüüd lookleb tee üles Saarõmäele ja laskub taas soode vahele. 2 km pärast, männimetsa vahel on uus pööre paremale. Teeristil on olemas kaarditahvel, pingid ja prügikast. Mõnikümmend meetrit edasi asuvad paremal pool metsa all 2 hiiglaslikku kääbast I aastatuhande II poolest. Juures arheoloogiamälestise tähis. Teekond jätkub imepisikest kruusateed pidi Kurtjärvest (Hilibiniidu järvest) mööda. Teelt viib järveni 30-40 m pikkune jupp laudrada. Järves elavad koprad, pesa asub soiste kallastega järve vastaskaldal. Olen järveümbruse soo läbi kolanud ning see on mitmekesisuselt ja loomaliikide esindatuselt äärmiselt huvitav paik. Edasi möödusin paarist väiksest talust ning pöörasin vasakule kruusakarjääri suunas. Pöördekoht tähistatud viidaga, kaarditahvliga, jalapuhkamiseks on pingid. Edasi kulgedes teeb rada eravalduse sildi juures äkki jõnksu teelt metsa ja kulgeb läbi võseriku mahajäetud kruusakarjäärini. Huvitav kas järjekordne sallimatu maaomanik on sundinud matkaraja teelt kasevõssa suunama? Kruusaaugu juures on taas puhkeplats katusealuse laua ja kaarditahvliga. Siit jääb läbi männimetsa napilt kilomeeter raja lõppu Värska Veekeskuse ees.
Kokkuvõtteks. Rada kulgeb jalgsi matkamiseks ehk liiga palju kruusateedel. Tõukeratta või jalgrattaga liikumiseks OK. Rajamarkeeringu puudumine tekitab kõhklusi - kas oled ikka õigel teel või keeras rada varem ära. Seda ei saa enne teada kui kilomeetri pärast tähistatud pöördekoha juures. Esmakordne matkaja tunneb ennast usutavasti ebakindlalt. Märgistus on vajalik. Rada ümbritseva paikkonna kohta peaks olema saadaval rohkem põnevalt esitatud teavet. Tausta mittetundvale inimesele avaneb matkapiirkond raskelt ja OHOO...! effekt jääb tagasihoidlikuks. Sealt edasi ka elamus (e. raja toode). Setomaa ajalugu, kultuuritausta ja loodust tundvale inimesele on aga rada ääretult põnev. Puhkepaigad on väga OK, tornist avanev vaade on hea, kääpad on huvitavad (vajaksid lahtiseletavad tahvlit), piiriäärsete inimeste kodusid (talusid) on huvitav vaadata. Omajagu kõditav on tunda, et kõnnid otse Euroopa Liidu, euroopaliku kultuuriruumi ja slaavi kultuuri eraldusjoonel. Kogu see tunnete ja teadmiste mix moodustabki Pikaombi matkarajalt saadud elamuse.
Vaata Estonia. Pikalombi matkarada. Pikalombi hiking path suuremalt kaardilt
Loe lisaks: Arheoloog Heiki Valgu artikkel Setomaa minevikust "Eesti Looduses"
Testisin rada oktoobri alguses tõukerattal. Mis stardis kohe silma hakkas, oli viida, mis juhataks kätte raja suuna, puudumine. Skeemi järgi hakkasin liikuma asfalti mööda paremale Popovitsa küla (Vene piiri) suunas. Algusest kuni esimese ärapöördeni (1 km) ei hakanud silma ühtki rajatähist (ega ka hiljem). Esimest ärapöördekohta tähistas looduslikust taustast kehvalt eristuv puitviit. Teekond kulges üksikute seto talude vahel männimetsani kus ristus teise kruusateega. Lühikesele 3,8 km-sele marsruudile saamiseks tuleks keerata sellelt ristmikult paremale. Pöördekoht on hästi tähistatud, tee servas kaarditahvel. Kuna läbisin pikemat rada, siis sõitsin üle ristmiku otse, Kurõsuu(soo) suunas. 400 m pärast jõudsin soo servas kõrguva tornini. Vaatetorni juures asub puhkepaik pinkidega, olemas kaarditahvel ja infoleht. Tornist avaneb suurepärane vaade soole. Palja silmaga seletab nii Eesti-Vene piiritähiseid kui ka taamal üle metsa kõrguvat Kulje (Venemaa) kiriku torni. Soo tundub olevat kase siirdesoo tüüpi ja tekkinud tõenäoliselt Lämmijärve lahe kinnikasvamisest. Silm seletas mitmeid saari. Veeseis oli kõrge, laudtee oli kohati vee all. Üritasin üleujutatud lõigud ületada tõukerattale hoogu andes, kuid jalad said siiski märjaks. Tulevastele matkajatele siit soovitus - võib vaja minna kummikuid.
Pildid on varustatud geotagidega
Kilomeetrise laudtee lõpus ootas Saarõpää (Saarõküla) järv ning kena, isegi luksuslik puhkekoht. Olemas on kaarditahvel, puuait, lõkkeplats grillalusega, WC, katusealune laud, paadisild. Saarõküla asub suurel soosaarel. Samal saarel, Vene piiri looke kaisus peituvad ka Podmotsa ja Velna külad. Võib ainult ette kujutada kuidas seto pered siin elasid kui ühendusteid veel polnud. Puhkeplatsilt lahkudes tuleb tõusta järve orust välja ning keerata rajalt paremale, kruusateele. Olemas viit. Nüüd lookleb tee üles Saarõmäele ja laskub taas soode vahele. 2 km pärast, männimetsa vahel on uus pööre paremale. Teeristil on olemas kaarditahvel, pingid ja prügikast. Mõnikümmend meetrit edasi asuvad paremal pool metsa all 2 hiiglaslikku kääbast I aastatuhande II poolest. Juures arheoloogiamälestise tähis. Teekond jätkub imepisikest kruusateed pidi Kurtjärvest (Hilibiniidu järvest) mööda. Teelt viib järveni 30-40 m pikkune jupp laudrada. Järves elavad koprad, pesa asub soiste kallastega järve vastaskaldal. Olen järveümbruse soo läbi kolanud ning see on mitmekesisuselt ja loomaliikide esindatuselt äärmiselt huvitav paik. Edasi möödusin paarist väiksest talust ning pöörasin vasakule kruusakarjääri suunas. Pöördekoht tähistatud viidaga, kaarditahvliga, jalapuhkamiseks on pingid. Edasi kulgedes teeb rada eravalduse sildi juures äkki jõnksu teelt metsa ja kulgeb läbi võseriku mahajäetud kruusakarjäärini. Huvitav kas järjekordne sallimatu maaomanik on sundinud matkaraja teelt kasevõssa suunama? Kruusaaugu juures on taas puhkeplats katusealuse laua ja kaarditahvliga. Siit jääb läbi männimetsa napilt kilomeeter raja lõppu Värska Veekeskuse ees.
Kokkuvõtteks. Rada kulgeb jalgsi matkamiseks ehk liiga palju kruusateedel. Tõukeratta või jalgrattaga liikumiseks OK. Rajamarkeeringu puudumine tekitab kõhklusi - kas oled ikka õigel teel või keeras rada varem ära. Seda ei saa enne teada kui kilomeetri pärast tähistatud pöördekoha juures. Esmakordne matkaja tunneb ennast usutavasti ebakindlalt. Märgistus on vajalik. Rada ümbritseva paikkonna kohta peaks olema saadaval rohkem põnevalt esitatud teavet. Tausta mittetundvale inimesele avaneb matkapiirkond raskelt ja OHOO...! effekt jääb tagasihoidlikuks. Sealt edasi ka elamus (e. raja toode). Setomaa ajalugu, kultuuritausta ja loodust tundvale inimesele on aga rada ääretult põnev. Puhkepaigad on väga OK, tornist avanev vaade on hea, kääpad on huvitavad (vajaksid lahtiseletavad tahvlit), piiriäärsete inimeste kodusid (talusid) on huvitav vaadata. Omajagu kõditav on tunda, et kõnnid otse Euroopa Liidu, euroopaliku kultuuriruumi ja slaavi kultuuri eraldusjoonel. Kogu see tunnete ja teadmiste mix moodustabki Pikaombi matkarajalt saadud elamuse.
Vaata Estonia. Pikalombi matkarada. Pikalombi hiking path suuremalt kaardilt
Loe lisaks: Arheoloog Heiki Valgu artikkel Setomaa minevikust "Eesti Looduses"
Kommentaarid
Postita kommentaar