Tasmaania matk 5. Kainenemine.

Tasmaania 2009 matkapäevik. 5. sissekanne.

Pühapäev 15.11.2009.

Lääne-Arthursi ahelik. Väljumine Lake Cygnus 08.15 - 15.00 Lake Oberon

Kell 06.00 Äratus. Poisid jooksevad tonkasid veest välja tõmbama ja....ei midagi. Jaanus kordab mitu korda mõtlikult: "Siit järvest on väljavool, järelikult siin PEAB kala olema!". Tundub siiski, et selles põhjatus pruuniveelises järves on neid kas väga vähe või tuleb kasutada muid püügivõtteid.

Ilm pilves, tuuline, külm. Kella 10-ks klaarib ära. Päike hakkab paistma ja temp tõuseb +10-12 C-ni. Meeleolu on optimistlik. Mõõdame kaardil päevateekondi, võrdleme läbitud rajapikkust ja raskusastet ning tulemus on julgustav. Meie 1:100 000 kaart ei ennusta ka reljeefi poole pealt midagi kurjakuulutavat. Federation Peakini on linnulennult 14 kilomeetrit. Umbes poolel maal (8 km) asuva Mt. Tauruseni kavatseme jõuda tänase päevaga ja sealt edasi 6 km ja edasi tippu 2-4 päevaga. Parimal juhul 24.11 ja reservpäevi arvestades 27.11 tahaks olla piirkonnast väljas. Kui midagi peaks väga nihu minema, on meil veel 2 varu-varupäeva. Aga siis peaks peaaegu otse võsast lennukile jooksma ja sel juhul jääks ülejäänud Tasmaania vaatamata. Seega on meil 6 päev tippu jõudmiseks ja 5-8 päeva ookeanini ja sealt edasi Cockle Creekini jõudmiseks.

Kell 08.15 Seljakotid selga ja päev algab kohe 160 m tõusuga. Pikkamööda hakkab selgeks saama, et see rada mis täna on, on hoopis teine mis oli eile. Ja see rada on KARM. Tõusu- ja laskumisnurgad muutuvad äärmiselt teravaks. 200 m tõusu ja seejärel 200 m langust. Kaardi peal tasapinnas liigud edasi samuti 200 m. Möödume Mount Hayesi (1119 m) tipust ja liigume Peak Procyoni (1136 m ) alt mööda. 4 tunniga suudame läbida 2 km. Pole paha. Kuid jalad hakkavad makaronistuma.

Kell 11.40 Lõuna Square Lake ääres. Söögiisu on muutunud üliheaks. Teeme priimusel kiire puljongi, igaüks saab oma leiva-, juustu- ja vorstiklotsid kätte ja nii me naudime suure kivi peal, põõsaste varjus oma lõunat. Vorstiga oleme alt läinud. See on suud-õhkama-panevalt piprane, kuid erinevalt Eesti vorstidest sisaldab 90% liha. Naised otsustavad oma osast loobuda. Füsioloogiaõpingutest tean, et igasugune proteiin mis hamba all ei karju, tuleb organismi suunata. See lükkab kehavarude kulu edasi. Ja kehakaalu võib järgmistel nädalatel väga vaja minna. Küsin kindluse mõttes üle ja kui naised kinnitavad, et nad tõesti ei suuda seda süüa, siis võtame meestega naiste osa heaks. Jaanus ei jäta muidugi ujumas käimata. Aivo loobib lanti.

Kell 13.00 Algavad uued tõusud ja langused. Tuulealusel küljel iilti näkkupaiskuv antarktiline tuul, erakordselt intensiivne päike ja füüsiline pingutus moondab meie näod pikkamisi pilusilmseteks. Ühel tõusul jõuame lähemale eileõhtuste klõbistajate saladuse lahendusele. Leiame eesmineja jalajäljest turba seest krevetisuuruse vähikese. Pruuni värvi ja kahe sõra ning lakaga. Ilmneb, et massilised augukesed, mis turbapinnast paistavad ja meile seni mõistatuseks olid, kuuluvad neile samadele vähikestele. Määrame ta uruvähiks (Engaeus; Burrowing Crayfish). Need uskumatutes mägitingimustest elavad endeemsed vähiliigid on omnivoorid ja toituvad taimejuurtest, seenekestest ja putukatest. 15-st maailmas tuntud liigist 13 eksisteerib ainult Tasmaanias kus nad on eriti orgudes ja tasandikel, toiduks kohalikele quollidele (väikeimetajatele). Tundub, et just nemad võisid oma sõrgade või lakkadega sellist vaikset kastanjetiheli tekitada. Kas selle eesmärgiks on piirkonda kaitsta? Suhelda? Paarilist leida? Jääb saladuseks.

Kell 15.00 Laskume Lake Oberoni telkimisplatsile ja otsustame siia paika jääda. Hiljem saame teada, et sel samal laskumisel suri 1996 aastal kuulus Läti päritolu looduspiltnik Peter Dombrovskis.

Alla jõudes saame aru, et et täna Mt. Tauruse alla jõuda pole mingit väljavaadet. Oleme läbinud vaevalt pool teepikkusest. Parem on gruppi mitte välja kurnata ja korrigeerida plaane. Ööbimisotsuse kasuks räägib senine kogemus, mille põhjal kahtlustame, et telkimisplatsid on siin äärmiselt järskudes mägedes ainukesed tasased ja kaitstud kohad kus ööbida ja kus on ligipääs veele. Pikkamööda hakkab kohale jõudma, mida aussid silmas pidasid kui nimetasid selle marsruudi "kõige väljakutsuvamaks Austraalias".

Oberonis on telkidele 5 platvormi ja liivane tihendatud pinnasega plats otse veepiiril. Meie eest voolab läbi väike pruuniveeline oja, mis algab väga erilisest miniatuursest kõrgmäestiku soost ja suubub järve. Niisiis "puhkepäev". Päriselt ka, on ju pühapäev. Peseme end ja pesu, teeme süüa. Aivo ja Jaanus "landivad" ja "tonkavad". Ilm tõmbub pilve. Heidame suhteliselt vara magama, et homme vara tõusta ja tõhusalt liikuda. Videviku saabudes hakkab mägedes kaikuma järjest tugevnev kastanjetiheli. Tõuseb taas pilvisus ja tugev tuul.

Kokkuvõtteks. Kõige paremini iseloomustab tänast teekonda järgmine anekdoot: Kõnnivad 2 rikast. Üks teisele: "Veame miljoni peale kihla, et söön s....a!" Sööbki ja võidab miljoni. Kõnnivad edasi. Teisele ei anna kaotatud miljon rahu. Ütleb esimesele, et veame miljoni peale kihla, et söön ka s....a. Sööbki ja saab oma miljoni tagasi. Kõnnivad edasi. Esimene rikas küsib kahtlevalt: "Kuule kas sulle ei tundu, et sõime s....a tasuta?" Teine vastu, et mis siis, aga see-eest tegime 2 millise käibe!

Ka meie tõstsime jalgu miljoneid kordi üksteise ette, tegime kõva käibe, kuid tulu teenisime 3-3,5 km. Fliisi ja anoraki ilm. Kulutasime 6 käigutunniga 2700 kcal. Ilmnevad väikesed kurnatuse märgid. Organism on asunud kehavarude kallale, sööks rohkem kui on ratsioonis ette nähtud. Põlved ja jalalihased on saanud tõsist valu. Kuid loodus on võrratu!

Järgneb...