Korsika matkarajad. Kas matkaja paradiis?

Mitte kõigile pole antud ärgata päikesepaistelisel hommikul miljoni alpikanni keskel. Ainult kõige rikkamad inimkonnast - matkajad, saavad seda endale lubada. Paradiis?
18 päeva jooksul (22.04-09.05.2010) degusteerisime valitud palasid Korsika matkaradadest. Tõuke saime National Geographic'u artiklist “Maailma 10 tippmatkarada”. Pearoog, mille pärast vulkaaniliste tuhapilvede vahel põigeldes kohale lendasime oli GR-20 (Grande Randonnée 20). See on 180 km pikkune teekond, mille läbimiseks pidavat kuluma 15-20 päeva. Järelroaks valisime raja Mare e Monti Sud. Aga nüüd täpsemalt:
Kus on Korsika, mis on Korsika? Kindlasti meenub esimeseks Napoleon I, Alizée ja teiseks film “Veritasu Korsika moodi”. Jah, “vendetta” on Korsika kuulsaks teinud. Muiste jättis veritasu tõttu elu kuni 25% saare rahvastikust. Siiski on Korsika eelkõige põneva ajaloo, keele ja kultuuriga Prantsusmaale kuuluv saar Vahemeres.
Korsika arvudes.
  • 180 km pikk ja 83 km lai, pindala 8600 km2. Saarel on põhjast-lõunasse väljavenitatud lihakirve kuju.
  • Kõrgeim tipp Monte Cinto 2703 m
  • Kaugus Itaaliast 90 km, Prantsusmaast 170 km, Sardiiniast 11 km
  • Kliima vahemereline, mägivööndis (600-1800 m) ja alpivööndis (1800-..) muutlik, vihmane ja külm. Põhjapiirkonna kõrgemates mägedes esineb isegi liustikke.
  • Enamus Korsika madalamast mägipiirkonnast on metsistunud põllu- ja karjamaad. Mets ulatub otsapidi mägiküladesse. Elu on koondunud rannikule.
  • Asustus kuni 900 m kõrguseni. Kõrgustes üle selle leiab mägedest vaid karjased, matkajad ja poolmetsikud kodusigu.
  • Ajavahe: 1 tund Eestist maas
Kuidas Korsikale saime?
  • Põlva-Riia 250 km autoga
  • Riga-Brüssel (Ryanair)
  • Brüssel-Figari (Ryanair) ja London-Riga kaudu tagasi. Ryanair on täpne, kiire, puhas. Tiksub nagu kellavärk. Mida muud kohalesaamiseks vaja on.
Mida matkajal tasuks kõrva taha panna?
  • Poodlemine, gaas ja matkatoit. Korsika on kibekallis. 10 eurone (157.- EEK) pole siin märkimisväärne kupüür. Kalkuleeri kulusid hoolikalt. Meie võtsime Eestist kaasa toidusegud, magusa, konservid, juustu ja täissuitsuvorsti. Saabudes ööbisime Porto Veccio l'Arutoli kämpas ja ostsime puuduva toidu ja Campingazi balloonid E.Leclerci nimelisest marketist (Primuse vindiga balloone pole saada, osta Campingazi priimus). GR-20-l ära looda varude täiendamise peale. Alla küladesse laskumine võtab aega 2 päeva ja ees ootavad järgmised valikud: a) Külas pole toidupoodi. Külaelanikud käivad 5 km kaugusel järgmises asulas poes või ostavad kauba kauplusautost. Kauplusauto kaubavalik on väga kesine. b) Külas on toidupood, kuid on üks paljudest riigipühadest ja pood on suletud. c) Külas on toidupood, parajasti pole riigipüha kuid selleks ajaks kui mäest alla jõuad on just alanud “siesta” mis kestab kella 16-ni. Leib on tavaliselt selleks ajaks otsas, pead leppima konservleivaga. Samal päeval enam üles rajale ei jõua. Osad külapoed on lisaks topeltkallid ja nigela valikuga. Seega on edukas poodlemine maapiirkonnas rohkem lotovõit.
  • Näited hindadest: Alla 5 euri saab: nigela toiduportsu kiirtoidukohas või pudeli odavat veini või rõngakese vinnutatud lihast kohalikku vorsti jne. 10 euro piires saab: bussiga sõita, telkimisplatsil või mägionnis ööbida, osta 1,5 pudelit kohalikku Pietra õlut, kui veab, saab pitsa tänavaäärsest pitsaautost jne. 40 euro piires saab: sõita taksoga kuni 30 km, ööbida väikelinna hotellis 2 kohalises dušši ja WC-ta toas. Kõige üllatavamad on selle Vahemerest ümbritsetud saare puu- ja köögiviljahinnad (kg/EEK): apelsin 37-47.-EEK, porgand: 23.-; õun 16-50.-
  • Transport, turismiinfo ja elulised toimetused. Info prantsuse keeles. Kogu info. Bussid liiguvad harva. Pühapäeviti ja riigipühadel ei liigu üldse. Bussid ja taksod on meie mõistes ülikallid. Tähistatud bussipeatusi pole. Pead teadma kohta kus seista ja kätt tõsta. Bussid ei pea aegadest kinni (sõiduplaanid siin). Täiesti vabalt võib saabuda 20 minutit varem ja õiget väljumisaega ootamata lahkuda, et järgmises tanklas kohvi juues aega parajaks teha. Korsiklased (k.a. bussijuhid) on raevukad kupatajad. Turismiinfo (Office de Tourisme) on suuremates linnades olemas, enamuses oskvad töötajad ka inglise keelt ja on väga abivalmid. Kuid ka siin tähelepanu! ühe infotöötaja valeinfo põhjal jäime päeva ainukesest bussist maha. Kontrolli infot mitmest kanalist üle. Avalikke WC-sid linnades pole, tuleb kohvikutele loota. Marsruudil on raske leida kohti kus laadida mobiili või videokaamera akusid. Ainus võimalus on söögikohas, kuid selleks peaks tellima midagi menüüst. Muidu eitav vastus. Hoia sularaha taskus. Kaarditerminaale ja ATM-e on linnades kuid mägikülade poodides, bussides, isegi bussijaamades käibib sularaha. Laialt on veel levinud pabertšekkidega maksmine.
  • Matkahooaeg Korsikal. GR-20-l algab juunist ja kestab septembrini. Mare e Montil ja Mare a Marel aastaringselt. GR-20 läbimine nõuab veel ka maikuus kasse, kirkaid ja köisi. Lumekiht on kohati 2 m paks. Rajatähistus võib olla lume all.
  • Telkimine. Paiksete diktaat. Telkida ei tohi, kuigi mägedes on ruumi piisavalt. Keelu tausta ei tea kuid tundub, et tuleohust ja prügistamisest hoidumise eesmärgil. Kuid kindlasti ka majutajate huvides. Mitte küll protestist, vaid armastusest värske õhu, mägivaadete ja linnulaulu vastu ööbisime ikkagi igal võimalikul juhul metsikult telgis. Kõige keerukamaks osutus mägioja ja tasase ning varjatud laagrikoha leidmine. Eriti Mare e Monti Sudi lõunapoolses, asustatud osas.
  • Kaardid ja matkajuhid. Kaartidega varustatus on hea. 1:100 000 GR-20 kaardi ostsime Figari lennuväljalt. Porto Veccio E.Leclerci marketis oli ka raamatukauplus kust sai 1:25 000 kaarte. Vist kogu raja ulatuses. Palju oli ka kõikvõimalikke kirjalikke matkajuhte. Mis te arvate, kas inglisekeelseid oli? Õigesti arvasite, kõik kirjandus on prantsuskeelne. Saime hakkama 1:100 000 kaardiga, kuigi selle täpsus oli kohati ebapiisav (kaardilt puudusid olemasolevad teed jne.)
  • Vesi. Joogivesi, supivesi, teevesi, pesuvesi - seda kulub matkal ohtrasti. Õnneks on kevadine Korsika veerikas. Kõrgemates mägedes on vett igal sammul, madalamates ja asutatud piirkondades tekkis veega raskusi. Asulates on avalikke veekraane. Kuigi juures võib rippuda silt, et pole joogivesi, tähendab see, et pole tehtud veeproove. Me ei lasknud end segada ja tarvitasime kraanivett keedetuna. Probleem veega tekib kindlasti suvel, siis kui terve Korsika kõrbeb.
  • Mägionnid. Matkasime hooajavälisel ajal, seepärast sai tasuta ööbida. Onnide uksed olid avatud, valvet polnud. Võimalust ei kasutanud, sest onnid olid rõsked, pimedad, läppunud õhuga. Mingi võimalus onni ümber telkida on, kuid ruumi on valdavalt 2 kohalistele telkidele. Suurematele võib sobiva suurusega pinna leidmine olla keerukas.
GR-20 on dramaatiline ja nõudlik rada. Mitte küll nii tehniline ja raske kui Tasmaania Arthurs Range kuid siiski head füüsilist jõudu ja vastupidavust eeldav. Vaated on vapustavad ja vaheldusrikkad. Ükski päev ei sarnane eelmisele. Märgistus - valge-punane triip kividel, puudel. Päevateekonnad on pikad. Kui rajalegendil on päevateekonna pikkuseks märgitud 7,5 tundi, siis tähendab see käigutunde. Ei mingit söömist, pissimist, pildistamist ja siestat. Lisaks on eurooplastel komme liikuda kergete päevakottidega (meestel 10, naistel 7-8 kg). Sööki, telke, penosid varujalatseid jmt. kaasas ei kanta. Ööbitakse ja süüakse mägionnis. Väiksem kaal annab kiirema läbimisaja ning 7,5 tundi ongi selle järgi arvestatud. Meie oma 25 kiloste kottidega liigume raskekaallastena tunduvalt aeglasemalt. Ärkame igal hommikul kell 6, et hiljemalt kell 8 teel olla. Lume peal on olukord veelgi keerukam. Mõned kohad on ohtlikud ja nõuavad erilist tähelepanu ja aega. GR-ri maitseme 4 päeva, siis keerame alla Mare Monti Sudile. Edasi minna ei luba varustus.



Mare e Monti Sud. Kui GR-20 nõuab head füüsilist ja tehnilist ettevalmistust, siis Mare e Monti Sud on klassikaline metsaste mägede, lambakurude, kiviaedade ja külade matkarada. Jõukohane igale matkajale. Märgistus - oranž triip puudel või kividel. Päevateekonnad on seatud nii, et iga päev lõppeks külas. Ööbimist pakutakse Gites d’Etape puhkemajades ja söömist külarestodes. Tekib lõike kus rada kulgeb mööda kruusa- ja asfaltteid. Rajamärgistus muutub merele lähenedes järjest kehvemaks. Kohati hakkab kiskuma “tunnetusrajaks” - õiget suunda pead tunnetama, sest järgmine rajamärk võib olla mitmesaja meetri kauguses. Vett ja telkimiskohta on järjest raskem leida.
Keel ja korsiklased. Suhtumist on seinast seina. Porto Vecciost Concasse hääletades rääkis autojuht meelsasti ja sõbralikult inglist, samas kauplusauto sabas sain nii kaupmehelt kui ostjalt põrnitamise ja pragamise osaliseks. Restoraniomanikud oskavad inglise keelt “a little”, on enamuses neutraalsed; kuid oli ka juhtum kus külarestorani omanik suunas näpu maha ja lausus rõhuga, et siin on Korsika maa ja siin peab igaüks prantsuse keelt rääkima. Mis teha kui ei oska, kehitad õlgu, “merci” ja astud edasi. Seljataha jääb tühi restoran. Tavaliselt saab siiski saab kehakeele, mõne prantsuskeelse sõna ja naeratustega hakkama.
Vaatamisväärsused ja loodus radadel. Karjakasvatajate ja põllupidajate kultuur on ammu ruumi teinud turismile, sestap on põllu- ja karjamaad võsastunud. Eriti hull on makja (“maquis”). Täiesti läbimatu okkaline võsa. Äng valdas, kui leidsin poolvõsastunud karjamaalt lehmasõnniku ja varemete keskelt perekond Macciazzoni valge rahula. Viimane matmine aastast 1996. Ja peale seda vaikus. Umbes 900 000 korsiklast töötab ja elab Prantsusmaal, saarele on jäänud 300 000.
Saar lõhnab, ja selles on “süüdi” mürt, vana ja tuntud lõhnataim, mis kasvab suurte põõsastena. Rada viib mööda endisi karjateid ja külatänavaid kus massiivsete kivihoonete varemed metsas on aimatavad. Hiiglaslikest munakatest karjaaedadel on olnud kivihingedel väravad. Kiviveeretamises on muistsed korsiklased olnud kõvemad kui eestlased. Mehekõrgusi kiviaedu on sadu kilomeetreid. Kõvad ehitusmeistrid on nad ka olnud. Punaste kivikatustega kuni 5 korruselised kivimajad liibuvad füüsikaseadusi eirates kivieenditel püstiste kaljuseinte vastu. Kuigi Korsikat on valitsenud nii maurid, hispaanlased, itaallased, prantslased ja kes teab veel, on arhitektuur ühenäoline, range, ehk isegi sünge. Kes huvitub antiikajast, erinevate kultuuride ehituskunstist, amfiteatritest, nekropolidest ja muistetest mägilinnadest sellele soovitaks pigem Türgi Lüükia matkarada. Korsikalt seda ei leia.
Niisiis, kas Korsika on matkaja paradiis?
Jah, sest:
  • Siin on tihe, põnev ja igale maitsele sobilik radade võrgustik
  • Füüsiliselt väljakutsuv ja pika kestvusega (20 päeva) marsruut GR-20
  • Kaunis loodus, vahelduvad maastikud, hingematvad vaated
  • Üksindust ja metsikut loodust ihaldav matkaja leiab ka selle
  • Hea ja odav ligipääs Riiast (Ryanair)
Ei, sest:
  • Kallis transport, majutus, söök
  • Info ainult prantsusekeelne
  • Piirangud vabale telkimisele
Kaalud kaldusid positiivsele poolele. Seega, lubage endale ilusaid ärkamisi Korsikal, alpikannide keskel. Head matkamist!

Kommentaarid