Mitte küll tihti - ehk paar korda aastas, tekivad Eestis rännates siirad, liigutavad ja innustavad kohtumised. Ootamatud ja spontaansed. Saavad alguse pisiasjadest, kulgevad, koguvad tuure ning tipnevad Meeldejääva Sündmusega.
Eellugu. Möödalibisevas panoraamis on objekte mis pilku ankurdavad.
Paar nädalat tagasi tegin veematkajatele marsruudipunkte Põltsamaa jõel, Lalsi kandis. Teiste hulgas vaatasin üle Rõika veski ja Laashoone. Need endised peegli- ja klaasitööstuskeskused on tänapäeval hüljatud ja kohati metsa mattunud. Hüljatud hiilgus loob meeleolu, mis on segu kahjutundest, kurbusest, paratamatusest, trotsist. Selles seisundis otsid midagi vastukaaluks - midagi elujõulist.
Sõidan edasi ning vanas klaasitootmiskeskuses - Meleskis, hakkab silma pood. Kõigepealt selle fassaad, siis hekk, rohtunud rada ukseni, ühe majapoole kilega kaetud aknad ja siis...teade aknal: SULETUD LAUPÄEVAL. Mõtlen, et küllap on silt jäänud 10 aasta tagusest sulgemisest.
Jätan nii, sõidan vaikselt läbi asula, külastan Meleski klaasivabriku varemeid, vaatlen tööliste barakke ja silikaadist korterelamuid puude all, toimekaid pensionäre ning sõidan koju. Elu noateral - kas asula hääbub vanainimeste lahkudes, või tuleb siia uus põlvkond? Tuju ei parane.
Pood
Möödub 2 nädalat ning seekord olen parvematka kaldajulgestuses. Ja jälle tuleb läbi Meleski sõita. Enne kui isegi mõistan miks, vajutab jalg pidurit ning tahaks silmi hõõruda. Annan tagasikäigu ja veendun, et näen õieti - poe uks on lahti.
Meleski kauplus on nähtus omaette: arhitektuurilt ehe 50-ndate stalin, maja ees hekk, ukseni viib rohtunud rada. Maja meenutab natuke jaamahoonet. Uks sellise puitraamis klaasiga, 10 korda üle värvitud. Natuke vildakas. Mäletate veel selliseid poeuksi?
Astun avarasse müügisaali ja üllatun suhteliselt rikkalikust valikust. Müüja tuleb uksele vastu, küsin kas pood lahti? Vastatakse, et enam mitte, istun siin niisama, teen aega parajaks, aga loomulikult võite osta mida soovite! Müüjaks on laheda jutuga naine, kes 50 aastat (sic!) ametis olnud. On näinud klaasitootmise hiilgeaegu ja allakäiku.
Et euronõuetele vastata, on poeruum väiksemaks ehitanud, seepärast ka poole maja aknad kiledega üle löödud. Ütleb, et peab poodi harjumusest. Jutu kulgedes hakkab tunduma, et missioonitundest.
Müüja naerab: keegi märkinud kunagi, et mis sul viga, pood tee ääres, küll siin käib möödasõitjaid! Ei enam käi - linnarahval supermarketide salatid, grillvorstid, siidrid kaasas. Külapood on ikka kohaliku rahva koht.
Pood on avatud 1 tund päevas! Kohalikud teavad ja rihivad poeskäigud sellele tunnile. Lisaks toob müüja 1x nädalas metsaküladest oma autoga vanainimesi poodi. Kaupluses pole kaardimakset, kuid saan muretult osta 50 eurose rahatähega (Selveris olen hätta jäänud). Et ots-otsaga kokku tulla, käib poodnik vanadekodus lisatööl. Teab ümbruskonnas kõiki ja kõike. Soe vestlus jätkub, saan palju põnevat teada ajaloost ja inimeste elust.
Meleski kauplus tundub olevat parim näide sotsiaalsest ettevõtlusest. Kaasajal on maa soolaks iga poodnik, talunik, kalur, metsamees, saekaatri omanik, raamatukoguhoidja. Inimene kes elab maal ja midagi teeb. Vaatamata kõigele ja kõigile (lugege kasvõi seda Laashoone lugu).
Teel koju kuulan juhuslikult Kauksi Ülle ja Riitsaare Evari setokeelset itku “rigudi-rägudi riigikesest” Pole paremat ajastust, laulusõnum seob kokku nopitud muljed.
Kui rändate ja huvitute tõeliselt kohalikust elust-olust, siis külastage poodi. Vestelge müüjaga - erinevalt supermarketi kassapidajast on tal aega rääkida.
Jäätis, õlu ning grillsüsi ostkem ikka maapoest. Niimoodi aitame mõnusatel asjadel jätkuda.
Ning kui Tartu-Viljandi teed sõidate, pange õnn proovile ning põigake Meleskisse. Kas satute tunni sisse, mil teid teenidab Meleski poodnik Maire Uus? Uskuge, kogemus on palju huvitavam kui saaksite Maire Aunaste kirbuturuga.
Eellugu. Möödalibisevas panoraamis on objekte mis pilku ankurdavad.
Paar nädalat tagasi tegin veematkajatele marsruudipunkte Põltsamaa jõel, Lalsi kandis. Teiste hulgas vaatasin üle Rõika veski ja Laashoone. Need endised peegli- ja klaasitööstuskeskused on tänapäeval hüljatud ja kohati metsa mattunud. Hüljatud hiilgus loob meeleolu, mis on segu kahjutundest, kurbusest, paratamatusest, trotsist. Selles seisundis otsid midagi vastukaaluks - midagi elujõulist.
Rõika peeglivabrik Põltsamaa jõe kaldal |
Jätan nii, sõidan vaikselt läbi asula, külastan Meleski klaasivabriku varemeid, vaatlen tööliste barakke ja silikaadist korterelamuid puude all, toimekaid pensionäre ning sõidan koju. Elu noateral - kas asula hääbub vanainimeste lahkudes, või tuleb siia uus põlvkond? Tuju ei parane.
Pood
Möödub 2 nädalat ning seekord olen parvematka kaldajulgestuses. Ja jälle tuleb läbi Meleski sõita. Enne kui isegi mõistan miks, vajutab jalg pidurit ning tahaks silmi hõõruda. Annan tagasikäigu ja veendun, et näen õieti - poe uks on lahti.
Meleski kauplus on nähtus omaette: arhitektuurilt ehe 50-ndate stalin, maja ees hekk, ukseni viib rohtunud rada. Maja meenutab natuke jaamahoonet. Uks sellise puitraamis klaasiga, 10 korda üle värvitud. Natuke vildakas. Mäletate veel selliseid poeuksi?
Meleski kauplus |
Et euronõuetele vastata, on poeruum väiksemaks ehitanud, seepärast ka poole maja aknad kiledega üle löödud. Ütleb, et peab poodi harjumusest. Jutu kulgedes hakkab tunduma, et missioonitundest.
Müüja naerab: keegi märkinud kunagi, et mis sul viga, pood tee ääres, küll siin käib möödasõitjaid! Ei enam käi - linnarahval supermarketide salatid, grillvorstid, siidrid kaasas. Külapood on ikka kohaliku rahva koht.
Pood on avatud 1 tund päevas! Kohalikud teavad ja rihivad poeskäigud sellele tunnile. Lisaks toob müüja 1x nädalas metsaküladest oma autoga vanainimesi poodi. Kaupluses pole kaardimakset, kuid saan muretult osta 50 eurose rahatähega (Selveris olen hätta jäänud). Et ots-otsaga kokku tulla, käib poodnik vanadekodus lisatööl. Teab ümbruskonnas kõiki ja kõike. Soe vestlus jätkub, saan palju põnevat teada ajaloost ja inimeste elust.
Meleski kauplus tundub olevat parim näide sotsiaalsest ettevõtlusest. Kaasajal on maa soolaks iga poodnik, talunik, kalur, metsamees, saekaatri omanik, raamatukoguhoidja. Inimene kes elab maal ja midagi teeb. Vaatamata kõigele ja kõigile (lugege kasvõi seda Laashoone lugu).
Teel koju kuulan juhuslikult Kauksi Ülle ja Riitsaare Evari setokeelset itku “rigudi-rägudi riigikesest” Pole paremat ajastust, laulusõnum seob kokku nopitud muljed.
Kui rändate ja huvitute tõeliselt kohalikust elust-olust, siis külastage poodi. Vestelge müüjaga - erinevalt supermarketi kassapidajast on tal aega rääkida.
Jäätis, õlu ning grillsüsi ostkem ikka maapoest. Niimoodi aitame mõnusatel asjadel jätkuda.
Ning kui Tartu-Viljandi teed sõidate, pange õnn proovile ning põigake Meleskisse. Kas satute tunni sisse, mil teid teenidab Meleski poodnik Maire Uus? Uskuge, kogemus on palju huvitavam kui saaksite Maire Aunaste kirbuturuga.
Super! Olen samas olukorras ise olnud ja siiani ei taha uskuda, et see päris oli. Ei ole kursis kas see pood veel alles on, aga 2 suve tagasi veel oli, Käsmu lähedal, Võhma külas - Võhma pood. Kindlasti elu kõige eredam poeskäik :)
VastaKustutaväljavõte retkest:
"Pühapäev 13.06.2010
Magasime rahulikult nii kaua, et ei teagi täpselt kui kaua =D Vihma sadas nagunii ja kiiret polnud. Käisime Arvi tuttavatel külas (ise ööbisime nende väikeses suvemajakeses) ja sõime lõuna paiku hommikust. Küla, kus ööbisime - Võhma, on kuskil 10 majapidamisega väike küla Vihula vallas, kus on oma pood. Justnimelt, Võhma pood.
Pood on avatud siis, kui poeomanikul tuju on. Ja meil oli see harukordne võimalus poodi külastada. Poe ees seisis pruunikas Ziguli ja rohelisel poeuksel rippus pisike paberitükk - "Avatud". Pimedasse ruumi sisenedes süttis tuli ja tagantruumist tuli välja erkrohelises kilepluusis vuntsidega mees, kes meenutas üpris täpselt Väinot "Vanadest ja Kobedatest". Igatahes tekkis järsku tunne, et sellest uksest sisse astudes astusime ühtlasi 20a ajas tagasi. Väga retro. Pood ise oli muidugi tilluke ja valik piiratud, arvatavasti oli ka enamustest toodetest poes 1-2 isendit ehk kõik letil =)
Ostsime kalja ja sefiiri.. Mõnusalt nostalgiline."
lähemalt http://lumehunt.blogspot.com/2010/06/tour-de-estland-ehk-kuidas-arvi-ja.html