Tendi all, Borneo vihmametsa sügavuses, hakkab just vaikseks jääma kui Mukhtar hakkab äkki naerma. Pöörab külge ja ütleb: “Te eestlased olete hullud! Normaalsed inimesed igatsevad Dubaisse ja Singapuri reisida, teie ronite vihmametsa. Mis teil viga on?”
Me tõesti ei tea mis meil viga on aga Dubai konditsioneeritud “termiidilinnakule” eelistasime esimesel võimalusel vihmametsa pageda. Miks, seda oli Muhktarile, tumedanahalisele teejuhile, keeruline seletada.
 |
| Kes tahab Marsile lennata, võiks enne katsetada elu Dubai tehistingimustes |
Meie neljaliikmeline grupp saabus Stockholmist üle Dubai Jakartasse ja reisis sealt kohaliku lennuga Kalimantani/Borneo saarele.
Saarel ongi kaks nime - malai k. - Borneo (see on ka maailmas tuntum) ning indoneesia k. - Kalimantan.
Kalimantan/Borneo on suuruselt maailma kolmas saar Gröönimaa ja Uus-Guinea järel, ühtlasi ainuke saar maailmas, mis jaguneb kolme riigi vahel. Need on Brunei, Malaisia ja Indoneesia ning meie külastame suurimat - Indoneesiale kuuluvat piirkonda. See on riigi rikkaim kant, siin on kulda, teemante, kivisütt, metsa, laiuvad palmiõli istandused. Saarel elab 16 miljonit inimest. Migratsioon vaesematest Indoneesia piirkondadest on viinud rahutuseni 1999 aastal, mille käigus põliselanikest dayakid võtsid pead maha 500 valitsuse poolt sissetoodud uusasukalt.
 |
| Kalimantan/Borneo on Indoneesia suurim saar (keskel) |
Saabume eesmärgiga veeta siin 30 päeva ja leida üles saare looduse ning kultuuri pärlid. Teame, et see pole turismipiirkond, et siin on läbi põimunud erinevad religioonid, et teid on vähe ja kohalikud ei valda inglise keelt.
Me oleme erineva taustaga - Valdek Udris on alpinist ja seljakotirändur, Peeter Luik on heliski instruktor ja freerider ning mina ja Christelle Tohva oleme matkajad.
Kuid ühes oleme samal meelel - et läbime marsruudi, mida Lonely Planet nimetab horisontaalseks Everestiks - Cross Borneo Trekkingu. Aastas läbib selle teekonna 10-15 inimest. Selleks, et saar idast-läände läbida, peame reisima 800 km mööda Mahakami jõge ülesvoolu, siis ületama jalgsi Mülleri mäed ning laskuma 2 päeva mööda Kapuase jõge allavoolu Putussibau linnani. See on esimene asustatud punkt vihmametsa poolt tulles, millel on maismaaühendus lääneranniku linnadega. Kuna valitseb ekvatoriaalne kliima, siis sajab iga päev tunnike-kaks vihma, seetõttu kuuluvad ka Mahakam (980 km) ja Kapuas (1143 km) maailma suurimate saarejõgede hulka.
Maandume niisiiis idarannikul ja reisime Mahakami jõe suudmes paiknevasse Samarinda linna teejuhti hankima. Teejuht on elulise tähtsusega, sest Kalimantani mägismaa vihmametsades puuduvad rajad ning samuti puuduvad meil teadmised vihmametsas liikumisest ja sealsetest ohtudest.
Teejuhi (Mukhtari) me leiame ja lisaväärtusena lubab ta meid viia läbi Mahakami järvestiku - näidata ujuvkülade, kutai, banjari ja dayaki hõimude elu ning dayakkide tervendamistseremooniat.
Naljakas, aga ta annab garantii elamustele, mida Eestis loodusvaatlejale kunagi anda ei saaks - et näeme 100% loomi: ninaahve, madusid, makaake, mustahve, giboneid, sarviknokkasid, iguaane, musta orhideed.
Järgmistel päevadel liigumegi juba cesil (traditsiooniline pikk katusega paat millel “pikasabaline mootor” taga) läbi ajaloolise Kutai sultanaadi. Jälgime inimeste elu Melitangi järve ujuvkülades ja Mahakami äärsetes vailinnades, mille tänavad on raudpuust sillutisega. Vaatleme puuokstel laisklevaid madusid, elame kaasa ninaahvide karja jõeületusele, näeme kaldale ronivaid iguaane ja puudel toituvaid makaake ning mustahve. Me ei näe Irrawaddy delfiine. Neid magevee imetajaid on jäänud alla 100. Ülemäärane paadi- ja laevaliiklus läbi nende elukohtade on liigi peaaegu hävitanud.
 |
| Ninaahvid jõge ületamas |
Vesi on madal ja olgugi et meie väike, kerge ces puudutab vaid õrnal veepinda, saame keset vihmametsa jõel tüüka otsa sõites paadile augu sisse. Päästame enda ja varustuse, ootame kuni paadimees põhja remondib. Kuid paat on nii rikutud, et suudab meid kuidagi ainult lähima dayaki külani toimetada.
Selles endiste peaküttide külas on hingematvalt ajalooline õhustik - peenelt tahutud puitskulptuurid puitpitsides pikkmaja (longhouse) ees. Päikeseloojang, õitsevad asalead ja kukelaul.
Järgmistel päevadel liigume veoato kastis ja cesis sadu kilomeetreid ülesvoolu. Ühes asulas läheneme abordaažiga liinilaevale ja lennutame liikuvast paadist seljakotid ja iseendeid kahekorruselisele jõelaevale. Saame laevakogukonna liikmeks, magame kohalikega pead-jalad läbisegi põrandal, einestame koos nendega, jälgime öist elu jõel.
 |
| Dayakkide pikkmaja (longhouse) |
Hiigelpargased toovad allavoolu maailma kvaliteetseimat sütt.
Ronin oma laeva tüürikambrit uudistama. Pilkases pimeduses hoiab tüürimees rooli - ei gps-i, kajaloodi, raadiosidet - mitte midagi! Mees sõidab kogemuste ja tunde järgi. Ainult jõelooke läbimiseks süütab korraks prožektori, et kaldajoont näha ja edasi kulgeb teekond pimeduses. Pardal on u 200 inimest, mootorrattad ja eluskala. Mootoriruum paikneb avatult laeva tagaosas ja Nissani diisel tekitab kõrvulukustavat müra kogu laevas. Ometi kõik magavad. Ja kui Allah tahab, siis jõuame kõik Melaki linna!
Melakis on püha, mil moslemi palverändurid ohverdavad loomi tänuks õnnestunud palverännaku eest. Samuti on Mukhtar järgi kuulanud, et lähikonna dayaki külas on üks naine haigestunud ja õhtul toimub tervendustseremoonia. Ta püüab külavanemalt loa hankida, et saaksime tseremoonial osaleda.
 |
| Jõelaev veab nii inimesi kui kaupa |
Et Kalimantan pole turismisaar, on omad eelised - rändureid võetakse siin vastu veel külalistena ja oleme kogukondadesse oodatud. Siin veedetud aja jooksul oleme näinud ainult 2 valget inimest. Samas on ka väsitav külg - igaüks tahab rääkida, või koos pilti teha, oma last sülle anda. Siin adume kui väsitav võib olla staari elu - pidevalt tähelepanu keskpunktis.
Loomade ohverdustalituse ajal peab aselinnapea auks tutvustada ennast ja oma peret Christellele. Kuna moslemi mees naist esimesena naljalt ei kõneta, siis peame seda küllalt veidraks ilminguks. Kuid väärikas härra on väga õhevil kui saab rääkida inglist ja tutvustada oma poegi ning kõnelda oma abikaasa uuest rasedusest ning aasta tagasi kogetud Euroopa reisist.
Avalik ohverdamine on verine, meile üsna harjumatu traditsioon, kuid nii tänavad palverändurid Allahhi, et on elusana Mekast tagasi. Igaüks ohverdab vastavalt jõukusele - kes veise, kes kitse, kes kuke. Liha jagatakse vaestele, kes tavaliselt endale liha lubada ei saa.
Õhtul, pimedas sõidame dayaki külla tervendustseremooniale. Varjualuses on üles seatud palju lippe ja kangasiile, laest ripuvad lindid ja kaunistused. Paarkümmned inimest on kogunenud gongide ja trummidega tervendamises osalema.
 |
| Ohverdamise päev |
Siin majas on haigestunud naine ja tervendamisprotseduuril on huvitav taust. Selle hõimu kultuuri kuuluvad hasartmängud. Kuigi Indoneesias on hasartmängud keelatud, on sellele hõimule antud traditsiooni alalhoidmiseks eriluba. Kui keegi hõimus haigestub ja tal pole raha tervendamistseremooniate läbiviimiseks, siis ta küsib külavanemalt loa mängupõrgu avamiseks. Tema maale ehitatakse hiigeltelk ja kuuks ajaks rajatakse kaardipõrgu. Selle korraldab spetsiaalne "gambling boss".
Haige lubab tervenemise puhuks tappa härja ja tavaliselt võib tseremoonia kesta kuni kuu. Kui härg tapetakse, peab mängupõrgu uksed sulgema. Siis ta kolib naaberkülla kus keegi on samuti haigeks jäänud. Tervendatakse vähist kuni depressioonini. Viimane on eriti huvitav ja püsib uskumusel, et kas puust või tühjast majast vmt asub inimesesse paha vaim kes teda kurnab. Tervendaja langeb trummimuusika ja laulmise kestel transsi. Transs= pahade vaimude küüsi sattumisega. Nüüd hakkab tervendaja vaimudega võitlema ja ainult teiste tervendajate abil suudab ta transist välja tulla. Protseduuri korratakse igal õhtul 15-30 päeva vältel ja tseremoonia viivad läbi 4 meesnõida (nagu minevikuski). Üllatuslikult saame meiegi tervendaja puudutuste osaliseks.
Longbagunist muutub Mahakam madalaks ja kiirevooluliseks. Siin laevaliiklus katkeb, edasi algab teedeta vihmamets. Ülevalpool kärestikke on veel asulaid, kuid nende varustamine käib ainult jõge pidi. Kütus elektrigeneraatorite, paadimootorite jaoks, majatarbed ja muud kaubad viiakse riskantsel moel paatidega üles. Paadimehed on tõelised ässad, kes kütusetünnidega lastitud pikkpaadid läbi vahutavate kärestike üles suruvad. Paljas kõrvaltvaatamine on adrenaliin. Siin saab paadimees ainult üks kord eksida.
 |
| Dayaki tervendajad (medicine man) |
 |
| Kärestikest üles |
 |
| Kullapesija Mahakami ülemjooksul |
Esimese 300 m peal saame juba kaanid külge. Need põrgulised kohe värisevad ootusihast. On 2 tüüpi kaane. Ühed passivad rohul ja põsastel, teised jalgrajal. Rohelistriibulise põõsakaani hammustus on päris kibe, kuid valu kestab lühikest aega. Mudakaani hammustust pole üldse tunda ja nii leiab Valdek rõõmsalt ühe paksukese maast lehe pealt. Imetlemise käigus selgub, et vorst on ära kukkunud tema enda küljest. Jääb imemisjälg mis veritseb pikalt, sest kaani antikoagulant ei lase verel hüübida.
Kaalume võistluse korraldamist, kellel imeb kaan kõige imelikumast kohast. No mul imeb kahe näpu vahelt ja kõhu pealt, Peetril kaenlaauku. Jalad ei lähegi enam arvesse.
Nii me siis kõmbimegi rohelise katuse all üles-alla läbi ojade. Katus on nii tihe, et valguskiired pääsevad läbi ainult ojasängides.
 |
| Põõsakaan |
Puutüvedele, kividele ja juurtele ei tohi astuda- libe. Okstest ei tohi kinni võtta ning pead peab hoidma, okkad võivad olla kuni 5 cm pikkused. Kaugel hõiguvad gibonid. Raipehaisu peale leiame laibalille - hiiglasliku putuktoidulise taime mis haisuga meelitab putukaid lõksu.
Lõunaks sööme kaasakeedetud riisi nuudlitega, konservkala ja krehvtist sambalit (kodukootud chillisegu). Ojast joome vett peale.
Õhtuks jõuame väiksele paradiisirannale. Puuhiiglased kummarduvad üle oja ja sammaldunud liaanid ripuvad justkui Tarzani filmis. Kohe ujuma! Muhktar paneb kaigastest, väänkasvudest ja tendist katusealuse püsti. Peagi tossab lõke ja saame suitsust teed ja loomulikult riisi, nuudleid ning kala.
 |
| Troopilises vihmas |
Söödan kaldalt värvilisi kalu. Käelaba suurune liblikas planeerib mööda nagu lind. Õhtul välgutavad tulikärbsed end liaanide kohal. Täiskuu särab lagipähe. Peeter mängib pimedusse parmupilli. Loodame, et tuleb rahulik uni. Nädal otsa oleme mootorite müras maganud. Kuid võta näpust! Putukavõrgu alla roninuna käivitub 100 tsikaadi koor ja latvades huiklevad linnud.
Järgnevatel päevadel näitab vihmamets oma palet. See on tihedalt asustaud ökosüsteem ja inimesel - arengus hilisel tulijal pole siin nišši. Kõik imejad, hammustajad, pistjad, nõelajad, saavad meist tükikese. Kõige hullemad on agassid - imetillukesed, silmale pea nähtamatud kihulased. Need pääsevad läbi moskiitovõrgu ja liiguvad paljal kehaosal lainena edasi. Pärast sellist rünnakut jääb järel hullult sügelev, justkui pinde täis keha. Moskiitovõrgust pressivad end isegi kaanid läbi - saime öösel näost hammustada. Valdekut nõelas öösel mesilane silma. Mukhtar on alati väga mures, kui keegi laagri valgussõõrist lahkub - öösel tulevad mürgimaod jahile. Just selle pärast ehitavadki dayakid oma pikkmajad 3-6 m kõrgusele vihmametsast - et elada, kõrgemal, ohutumal tasandil ning jahti pidada ja kalastada maapinnal. Selline kahe tasandi vahel elamine on võimaldanud neil vihmametsas ellu jääda.
Troopikas süttib päike 5.30 ja kustub 18.00. Iga päev algab äratusega kell 6.00, teeleminekuga kell 7.30 ja laagerdamisega kell 15.00. See on tähtis, sest peame ilmtingimata enne pimedust koha leidma, varjualuse püsti saama, lõkkepuud varuma, söögi ära tegema, pesema. Iga päev on mitmetunnised vihmavalingud, vahel kestab tugev vihmasadu terve öö. Vahel on vihm kohe nii tugev, et rasked piisad löövad läbi tendi kanga. Vihm teeb murelikuks, sest veetaseme tõusu tõttu ei saaks me üle jõgede. Peale saju lõppu aurab mets ja meie ka. Õhutemperatuur on +27, +30 kraadi. Riided ja jalanõud ei kuiva, linad, milles magame, määrduvad ja niiskuvad. Kõik hakkab hapnema. Meenub maadeavastajate ütlus, et vihmamets on valgele mehele “roheline põrgu”. No ja meie oleme siin olnud kõigest mõned päevad.
 |
| Hüpata? |
 |
| Laager vihmametsas |
Mülleri mäestiku ületame suuremate sündmusteta. Peatume korraks 2 aastat tagasi matkal hukkunud hollandlase haua juures ja jätkame mööda ligast järsakut laskumist. Kleepume puujuurte, rotangide ja kivinukkide külge. Oleme nüüd jõudnud üle Lääne Kalimantani piiri. Seega ka uude ajavööndisse. Keerame kellad tunni võrra edasi. Püüame tulemusteta GPS-i abil asukohta määrata kuid mitme päeva jooksul pole lagedat maalappi, et sateliitidega ühendust saada. Laskumise lõpus jätame rituaalsele platsile mõned oma vanad esemed. Et vana halb jääks kõik seljataha ja uus tulevik oleks helge.
Ja see palve ei jää vastuseta. Ühel tõusul rebeneb Christelle käes liaan. Õnneks…, õnneks julgestame teda tagant ja 6-7 meetrine seljakotiga õhulend jääb olemata. Ka Mukhtar komistab ja kukub hiljem pea eest kallakust alla, kuid jääb terveks. Mis võiks grupile hullem olla kui kaotada keset vihmametsa teejuht!?
Neljandal päeval jõuame piisavalt laia jõe äärde, et saime hakata võrguga kalastama. Nii oligi toidu soetamisel planeeritud. Konservid on otsas, jäänud on sambal, riis ja nuudlid. Ja toiduõli. Õhtusel püügil saadud kaladest teeb Muhktar imemaitsva kalasupi. Kahjuks viib öine veetulv meie võrgu minema. Hommikul avastame, et mingi loom on peatsisse pandud toidunõud sisse vehkinud.
 |
| See liaan katkes järgmise ronija käes |
Rada on raske ja jõeületused üha riskantsemad. Tekib energianappus - riisi on küll piisavalt kuid õli ja sambaliga maitsestatud riis ei kata proteiinitarvet. Kuid oleme kiiremini liikunud kui plaanis oli. Ka Mukhtar märgib, et hullud eestlased, kes ei kasuta kandjaid ja tassivad oma seljakotte ise, on sitked.
Kuuendal päeval märkame paljasjalgset, püssiga jahimeest. See on dayaki noormees, kes on kaaslastega vihmametsa jahile tulnud. Kolm päeva on nad tulutult saaki otsinud. Mehed on ühe jõe kaldale pisikese laagri üles seadnud ja kavatsevad nüüd mootorkanuuga lähima külani laskuda. Jalgsi on sinna päev minna. Kuigi oleme valmis ka jalgsi minema, veenab teejuht meid kohalikega koos vett pidi minema. Jääme nõusse ja saame auhinnatud viimaste aastate parima kärestikusõiduga. Need noored mehed on tõelised virtuoosid paadi juhtimises.
 |
| Meie teejuht Muhktar |
 |
| Dayaki jahimeestega |
Sellele järgneb põrgulik 500 kilomeetrine autoteekond Putussibaust Pontianakki mere äärde. Edasised nädalad veedame Kalimantani pidi reisides, väikestel saartel puhates, sukeldudes ja kohalikke olusid tundma õppides. Kõik see on tore ja kaunis, kuid teekonnast läbi vihmametsa jääb kõige muu kõrval kustumatu mälestus - tempel mällu!
Kahjuks on ullult palju kirjutamata jäänud- nii reis kui ka seltskond oli meil SIGALAHE ja -LÕBUS. Loodetavasti näeb varsti ka pikka versiooni.
VastaKustuta