neljapäev, 7. aprill 2016

Tervisematkad ja fitnessmatkad - matkad tervise ja vormi edendamiseks

7 tundi nädalas matkaval inimesel on 40 % tõenäosusega pikem eluiga, kui neil, kes liiguvad kuni 30 minutit nädalas. Suurim kasu ilmneb, kui kulutada nädalas 1500-2000 kcal energia. Tõhusamalt põleb energia matkates maastikul mõõdukas tempos, madala pulsiga (aeroobses tsoonis). Näiteks 70 kg kaaluv inimene kulutab siis ~350 kcal tunnis. On tõestatud, et matkamisega tegeledes paraneb une kvaliteet, tugevnevad luud ja lihased. Matkamine aitab lõõgastuda, saavutada positiivse meeleolu ning elada pikka ja kvaliteetset elu.

Just nende eesmärkid heaks oleme Matkajuhis välja töötanud matkaprogrammid, mis aitavad teil sihti saavutada. Programmid jagunevad vastavalt sellele kas olete otsustanud tervist säilitada, head meeleolu saavutada või on huvi suunatud tervise parandamisele (tervisematkad) ja vormi säilitamisele ja selle taseme tõstmisele (fitnessmatkad).

Mis on tervisematka ja fitnessmatka vahe?

Lihtsamalt võib öelda, et fitnessmatk on sportlikum, matk toimub väiksemas grupis ning treeneri personaalsel juhendamisel. Tervisematk on sihitud lõõgastusele, hea meeleolu saavutamisele ja tervislikule puhkusele looduses. Grupp on suurem ning treeneri poolt antakse ainult algtaseme näpunäiteid.

Fitnessmatkad on matkasari, mis kestab kevadest - hilissügiseni. Igal kuul on huvilisel võimalus osa võtta treeningmatkast. Matkad toimuvad üle Eesti treenerite poolt ettevalmistatud marsruutidel ning kestavad 3 tunnist (tervisematk) kuni 5 tunnini (fitnessmatk). Matkal õpetatakse nutitelefonide lihtsamate terviserakenduste ja pulsikellade kasutamist, kõnnitehnikaid, toitumist ja matkanippe.
Matkasid juhivad tunnustatud matkatreenerid.

Kust infot saada? Kuidas ja kus registreeruda?

Fitnessmatkad on kirjas matkade kalendris, fitnessmatkade veebilehel, samuti on võimalik saada teavitusi Facebooki või e-kirja kaudu. Tervisematkad on tervisematkade veebilehel. Tervisematkasid on võimalik tellida sõpruskonnale või ettevõttele üle Eesti.
Tutvuge ka Fitnessmatka ja tervisematka erinevustega alljärgnevas tabelis. See aitab valida teie eesmärkidele vastava matka.

Tunnused Tervisematkad Fitnessmatkad
Matkajuhi teenus Jah Jah
Juhendamine Algtasemel kogu grupile Personaalne igale osalejale eraldi
Kepikõnni tehnika Algtasemele Algtase kuni edasijõudnud
Marsruudi pikkus 12 - 15 km 20 - 25 km
Liikumise kiirus 4 - 6 km/h 5 - 8 km/h
Matka kestvus 3 - 4 h 4 - 5 h
Raskusaste Kerge Keskmine/raske
Grupi suurus kuni 20 in kuni 10 in
Eesmärk veeta mõnusalt aega Jah Jah

kolmapäev, 6. aprill 2016

Linnuvaatlustornid ja linnuvaatlusalad Lätis

Lindude rände ja pesitsuse jälgimine lisab matkale võlu. Enamuses langevad matkaja ja lindude rändeteed isegi kokku. Mõlemad liigid eelistavad jõgesid, rabasid ja vaikseid loodusmaastikke.


Kui koduses Eestis on põhilised linnuvaatluskohad juba teada, siis Läti kohta kuluks spikker ära. Et linnuvaatluskoht saaks sisse ka matkamarsruuti, tegime linnuvaatlustornide ja linnuvaatlusalade kaardi. Kasutasime Läti bioloogi  Juris Smaļinskis'se andmeid.
Head planeerimist ja kaardi kasutamist!

neljapäev, 19. november 2015

Kütioru matkarada Võrumaal. Arvustus

Kes pole Kütioru matkarajal käinud, see pole Võrumaad näinud! See on üsna kindel, sest pole palju matkaradasid, mis annaks edasi nii rikkaliku läbilõike paiga loodusest, pinnavormidest, pärandkultuurist ja olevikust.
“Kütioru
Klikk pildile viib Everytraili, kus raja kohta kaardiinfo
Matkaraja algus paikneb Kütioru Suusakeskuse juures parklas. Siin on kaarditahvel ja rajale suunav viit. Mis meid ootab? Päris ootusärev on alustada matka kena vaatega oruveerult. Liikuda looduse sügavusse mööda moodsa aja tõstukitest ja rajatraktoritest, laskuda siis sügavale orupõhja, ületada oja ning sammuda traaversiga mööda kunstiinimeste pesast - Kütioru Avatud Ateljeest.
Kütioru Avatud Ateljee valvur
Tundub, et elu seal pole väga aktiivne olnud - skulptuurid on rohtu kasvanud ja hilissügis rõhutab hallide hoonete mahajäetust. Kuid äkki kihab siin suvel elus? Pisut edasi, raja servas, männi otsas kõrgub Inimese pesakast. Kütioru kunstnikud on öelnud, et siit jookseb “turufundamentalistliku ja elusa maailma piiritsoon”. Kuna pesakast paistab hüljatuna, siis võib arvata, et sihtgrupp on valinud elu seal teisel pool piiri.
Inimese pesakast
Rada lõikub Kütioru vastasnõlva ja suundub pinnaseteed pidi mäkke. Avastajale tundub siin metsaalustel nõlvadel olema põnevamaid alternatiivradasid. Tee jõuab üles ning suundub läbi hüljatud talumaade. Loodus on talle kuulunud ruumi taas koloniseerinud - katnud kivikangrud ja karjaaiad metsaga. Koduloomade asemel kohtame metskitsi. Raja kitsamas kohas üritab põldhiir meid jalust maha joosta, ja kui see ei õnnestu, pöörab nördinult urgu.
Rajavaade
Siin-seal trehvame infotahvleid, mis jutustavad metsaelust, linnustikust, pinnamoe tekkest jne. Neid me lugemata ei jäta ja saadud teadmine lisab retkele väärtust. Küll jääb aga tahvlitelt vastuseta üks otseütlevas käändes pinnavormi nimekuju. Millest ja miks on tekkinud künkale nimetus Tsõdsepersemägi? Ei aita meid ka Google, vaid annab vastuseks loendi veel otseütlevamaid Eesti kohanimesid. Ehk peitub kaudne vastus selles võro kiilseh üteluseh: “Tsõdse tsõõrik, perse höörik” (et, noh tuud võit võtta, tuu om illuss hõõrik, tsõõrigu näo ja hõõrigu kihäga). Edasi liikudes on hea selle üle mõtiskleda.
Tammõtsõõri ohvrikivi
Spirituaalsust õhkab Tammõtsõõrist. Muistne pühapaik on tekkinud/tekitatud tammedega ümbritsetud lohust maapinnas. Tsõõri (ringi) keskel lebab ohvrikivi andidega. Seisatades, silmi sulgedes, valgub sisemusse rahulikku õnnetunnet. Küllap ka värskest õhust, liikumisest ja loodusest endast.
Edasi kulgeme kruusastel külavaheteedel. Siin-seal rahutul maastikul, tiikide ja soonikute veergudel, paiknevad väikesed talumajad. Tohkri külas suundub rada taas Kütioru pervele. Siit alates seguneb loodusesse ka pärandkultuuri. Tohkri külas on elanud kirja-, majandus- ja sõjamehi. Rada muutub metsikumaks ja puudutab korraks Kütioru põhja, andes võimaluse näha Iskna oja ja tillukest Tohkri veskit. Siit, kuni raja tagasipöördepunktini Noodaskülas, on rada põnev ja elav. Päriselt elav, sest mingil hetkel on rajaserv täidetud lihalehmadest pealtvaatajate spaleeriga, kes elektrikarjuse taga oma silopalli ootavad.
Lihaveised raja servas
Võib arvata, et kui palju üks rada ikka võib uut pakkuda, kuid eksime. Toborna pettai (mänd) on maagiline, Iskna ojal lösutavad Küti Alaveski ja Küti Mäeveski ning paisjärved pakuvad kohe-kohe kaduvate külaõhustike hõngu. Üsna uskumatu, et mitmel pool Kütioru põhjas on kilomeetrite pikkuses pulbitsenud tormakas elu. Kulgedes praegu vundamentideni hajunud, kinnimattuvas keskkonnas Jaanusjärve suunas, on päris ajarännaku tunne. 
Küti Alaveski paisjärv
Peagi ei jää filosofeerimiseks enam aega, sest rada on metsaveotraktori poolt ära pühitud ja appi tuleb võtta nutitelefon, et pimenevas õhtus õige rajaots taas üles leida. Kõmbime tõusva raja sabas üles oruveerule ja lõpetame kruusateed pidi Kütioru Suusakeskuses. Võrumaa on vaadatud! 

Kokkuvõtteks

Kui arvestada siin-seal kadunud rajamärgid, üks mitmeti tõlgendatavasse suunda näitav suunaviit ja paar loetamatuks kulunud infotahvlit, siis võiks rada hinnata 10 palli süsteemis hindega 8. Soovitame soojalt! 
Poovimata jäi Kütioru lühike matkarada ja Maakunsti Rada. Mõlemat tahaks lähiajal külastada ja kirjeldada.

Kus asub Kütioru matkarada?

Teekond Võrust - Kütioru matkaraja algusesse

Andmed

  • Kaugus Võru kesklinnas. 15 km
  • Pikkus. 10 km
  • Läbimisaeg. Umbes 3 tundi
  • Raja hooldaja. Riigimetsa Keskus

Soovitused

  1. Prindi kaardiga brošüür või ainult kaart. 
  2. Lae alla .gpx fail oma GPS-i või nutimobiilijaoks siit!
  3. Laetud ja rajakirjega varustatud nutimobiil. On mugavam ja muretum matkamist nautida. Rajamärkidele ei saa alati loota (nutimobiilide orienteerumisrakendustest kirjutame mõnes järgmises postituses).
  4. Jalanõud. Lopase ilmaga jalga korraliku mustriga kummikud, muidu saab ka matkatossuga hakkama.
  5. Piknik. Nii Tammetsõõri juures kui ka Küti Alaveski lähedal on puhkekohad, kus saab mõnusalt jalga puhata ja süüa.
  6. Lapsed. Alates 6 eluaastast võiks kaasa võtta. Kuid igaüks teab oma lapse võimekust ise.
  7. Lõbusat. Kui tahad, käi ära ka Võrumaa Saaremaal. Just sellist nime kannab üks koht Kütioru Suusakeskuse lähedal.
  8. Vanast ajast. Põnevam on, kui enne rajale minekut lugeda Postimehe Wastseliina eriväljaannet 27.juunist 1925 ja Eesti Looduse artiklit Kütioru matkarajast juulist 2006
Kütioru matkaraja prinditav kaart
Kütioru matkaraja kaart väljatrükkimiseks (kaart Keskonnaameti trükisest)


esmaspäev, 2. november 2015

RMK Aegviidu-Ähijärve matkatee. Arvustus.

Postitust värskendatud 09.11.2015! Kohtusime rajameister Alar Sikuga tema ettepanekul ja ta kirjeldas nii arvustuse aluseks olnud lõigu, kui ka terve matkatee mahamärkimise probleeme. Peamiseks takistuseks olevat osade maaomanike kartus matkajate ees ja sellest tingitud viivitused/äraütlemised lepingute sõlmimisel ning vajadus suunata rada läbi riigimetsa. See omakorda on muutnud mõnedes kohtades marsruuti ebahuvitavamaks. Siiski töö ei seisvat ja mitmes paigas (näit. Siniallikul) on juba marsruut juhitud mööda jõekaldaid ja metsa. Täiustamine jätkuvat ja rajameister lubas muudatused teha Naha-Taheva-Ähijärve lõigul ning Peri-Saarjärve lõigul. Võimalikke lahendusi arutasime juba kohtumisel. Uus, täiustatud matkatee marsruut ilmuvat GPS kirje ja paberkaardina peale olemasolevate trükiste tiraaži lõppemist.

RMK matkateid oleme korra varem ka arvustanud. Aasta oli siis 2012 ja rajaks esimene RMK kaugrada Oandust - Iklasse. Arvustus kujunes tol ajal kriitiliseks, kuid olime lootusrikkad, et uued rajad saavad kvaliteetsemad. Nüüd, 3 aastat hiljem, käisime uurimas, kas lootus on täitunud.
Testimiseks võtsime seekord teise matkatee - RMK Aegviidu-Ähijärve matkatee ja lõiguks Naha külast - Tahevani, pikkusega 41 km.
Ootuse kruvis üles põnev piirkond, mida matkatee läbis: Peetri jõe kaitseala, pohlamännikud, Mustjõe luhad, Koiva ja Mustjõe ühinemiskoht, Tellingumäe vaatetorn, Koiva puisniidud, väiksed metsajärved mõhnastikes. Lisaks teadsime, et marsruudile peaks jääma Karisöödi matkarada ja Taheva pärandkultuuri rajad. Liiklusvahendiks valisime oma jalad, ning telkida plaanisime seal, kuhu õhtuks jõuame. Orienteerusime Wikiloc app'iga, kuhu eelnevalt sisestanud RMK matkatee ametlik .gpx kirje. Eheda ja eelarvamusteta rajakogemuse pidi tagama see, et me eelnevalt kaardil rajaga ei tutvunud.


24.10. Laupäev. Naha - Tellingumäe 25 km

Teel
Algus Naha külast - Eesti lõunapoolseimast punktist - tundus paljutõotav. Heinamaa ja kõrval vulises Peetri jõgi, rada lookles läbi võseriku ja üle kraavi, pinnasel oli hea, kerge liikuda. Mõne kilomeetri pärast jalgtee lõppes ja teekond võttis suuna Mõniste-Karisöödi maanteele. See oli alguses üsna ok, astusime ootuses, et rada pöörab peagi taas metsa - Karisöödi matkarajale, kuid kirje hoidis kangekaelselt Peetri jõest eemale - maanteele.
Karisöödi pargis juhtusime päeva parimale sündmusele - kahele djembe mängijale, kes kiitsid päikeselist sügisilma neid suuri aafrika trumme tümistades. Lihtsalt niisama, elulustist!
Karisöödist kuni Peetri jõe suubumiseni Mustjõkke, kulgesime paralleelselt Peetri jõega, kruusateed pidi. Vaheldust pakkus motoklubi Wildhogs baas vanas mõisapargis, kus saaks tõenäoliselt telkida ja katuse all süüa valmistada. Sellel lõigul märkame ka mitmeid matkatee ametlikke viitasid, mis on tagurpidi paigaldatud (suund Ähijärve asemel Peräkülla)
Viidad mis näitavad Ähijärve suunda Peräkülla
Edasi jälle autoteel (Tursa tee). Paarikilomeetrine lõik põikas korraks Mustjõe luhtade lähedusse. Tahaks vanajõgesid uudistada. Kuid siin-seal söövad rühmiti lihaveised. Luhad olid elektrikarjusega tarastatud ja poleksi olnud hea mõte matkarada pullide vahele viia. No, pole hullu, mõtlesime - ees on Koiva äärsed puisniidud, küllap saame ka neid pidi sammuda!
Päeva lõpp põrutas ikka veel jalgu kõvaksõidetud kruusateel, seekord Taheva - Gaujena lõigul. Nii, me Tellingumäel lõpetasimegi, olles jalaga päris maad puudutanud ainult matka alguse paarikilomeetrisel lõigul.
Loodus tegi päeva katsumused tasa ja hellitas purpurse päikeseloojangu ning täiskuu eelse valge-valge ööga. Öine vaade Telligumäe tornist kuuvalgetele jõeluhtadele on pilt mida elu lõpuni vist ei unusta. Jõgedelt tõusev udu looklemas maona mäe jalamine. Mitte ühtegi valgusreostuse allikat lähemal kui silmapiir. Kõlisev vaikus ja all hubisev lõkketuli. Nii võis maailm välja näha ehk muistsel ajal?

25.10. Pühapäev. Tellingumäe - Taheva 16 km

Hommikune laager
Hommik on õhtust alati parem. Eriti kui soe kohv ja söök kõhus. Ehk on täna ka rada põnevam! Kilomeeter-kilomeetri haaval see lootus kustus. Rajakirje hoidis meid kangekaelselt autoteel, hoolimata sellest, et pärandkultuuri raja viidad näitasid nii vasakule - Koiva luhtadele, kui ka paremale - männimetsadesse.
Vaitka külani, Koiva legendaarsete tammiste puisniitudeni rada ei jõudnudki, kõmpisime Taheva - Laanemetsa maanteed pidi Taheva suunas. Tundus, et eurokvaliteedis teid on hiljuti laiendatud-uuendatud. Kusagil läheduses oleks pidanud olema Ohvrimänd, Sõatamm ja Koiva tamm ja mitmed muistised, kuid mingeid viiteid ei leidunud.
Kusagil Alusmati järve läheduses kannatus katkes ja keerasime matkateelt minema - loodusesse. Ületasime Kima oja, sammusime läbi noorendike, üle mõhnade, mööda loomaradasid järveni. Vohh, selline oleks õige matkarada pidanud olema!
Otsustasime matka lõpetada Taheval. Ähijärveni polnud mõtet matkata - autotee on liiga üksluine.

Kokkuvõte

Tulnud just nädal enne testi Kreekast Korfu matkarajalt, tajusime eriti tugevat kontrasti sealse väga põneva matkaraja, ja käesoleva vahel. Meie kogemused maailma kaugmatkaradadelt on andnud meile teadmise, et kaugmatkarada on eelkõige jalgtee, mis on püütud panna kulgema mööda muistseid radu, looduse ja kultuuri vaatamisväärsuste juurest, võimalikult looduslikult, vältides autoteid. Kuid siin lõigul kujuneb arusaam, et matkatee ja jalgtee polegi sünonüümid.
Rajal olles arutasime isekeskis, et selle matkatee lõigu oleks saanud läbi teha ka kodunt laua tagant tõusmata - Google Street View'ga.



Jääb tunne ebapiisavast hoolikusest ja hoolivusest. Kas on RMK poolt rajameistritele antud lähteüleasanne puudulik, või on mahamärkijatel endil olnud puudu kogemusest või "kasutajavaate" võimest?

Tekkis küsimusi:
  1. Miks autotee nimetati matkateeks? Kas võib olla, et termin RMK matkatee ongi valitud põhjusel, et see edastaks sõnumi, et teed saab läbida auto ning jalgrattaga? 
  2. Kelle jaoks? Kui see on nii, siis kes on sihtgrupp, kelle jaoks matkatee tehti? Kui sihtgrupis pole jalgsimatkajaid, siis peaks RMK selgemalt välja ütlema, et matkatee pole mõeldud jalgsimatkajatele.
  3. Vaatamisväärsused? Miks on marsruudist välja jäetud olemasolevad rajad, kaitsealad ning vaatamisväärused? Kuigi matkatee kirjelduses lubatakse näidata kodumaiseid "kõige-kõige" kohti.

Soovitused

  1. Jalgsimatka planeerimisel võiks vältida Naha-Taheva lõiku. Liiga vähe väljakutset, põnevust, reljeefi, loodust.
  2. Kui siiski tahate lõiku läbida, pange jalga pehme, kerge matkatoss. Ilmastikukindlat saabast vaja ei lähe.
  3. Meie varasemate matkakogemustele toetudes soovitaks matkata sama matkatee järgmistel Lõuna-Eesti lõikudel: Kiidjärve-Rebasmäe (sinna sisse jääb küll igav maantee Peri ja Saarjärve vahel), Mustoja, Piusamaa ja Paganamaa lõikudel. Seal on enam-vähem jalgsimatkaja ootustele/vajadustele vastav marsruut.


esmaspäev, 19. jaanuar 2015

Mida teha leitud haige metsloomaga?

Käisime matkal ja leidsime otse matkarajalt vigastatud tuhkru. Mida teha või kuidas peaks õigesti käituma? Uurisime keskkonnaametist järele. Vastuseks saime, et teha tuleks järgnevat:

  • Helista 1313. Teavita abitust linnust või loomast keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313. Täpsusta asukoht ja kirjelda looma olukorda. Vajadusel teavitab keskkonnainspektsioon keskkonnaametit, kes kutsub välja väikeloomade puhul loodustehniku. Abivajavate suuremate metsloomade korral aga jahimehed.
  • Kuni spetsialisti saabumiseni taga loomale turvalisus
    Leides abivajava looma/linnu matkarajalt või tee pealt aseta ta võimalusel teerajalt kõrvale. Et saabuv spetsialist looma paremini üles leiaks, tähista looma asukoht murtud puuoksa, suurema kiviga vms.
  • Kaitse iseennast! Vigastatud või abivajav loom võib olla stressis ning rünnata küünistades või hammustades, linnud võivad lüüa noka või tiibadega. Kokkupuutel loomaga võib levida kärntõbi, mis ei ohusta inimest vaid lestad võivad peremehe kaudu levida tema enda lemmikloomale. 

esmaspäev, 3. november 2014

Tahe Marine kanuud süstad testitud. Ülevaade

Otsime Matkajuhile lihtsaid, kaasaegseid, mugavaid, vastupidavaid matkapaate. Teiste kõrval on silma jäänud Tahe Marine toodang. Eesti firma Tahe Marine toodab Aqua kaubamärgi all lihtsaid ja tugevaid süstasid-kanuusid. Need tunduvad soodsad, vastupidavad ja sobivad madalaveelistes/kivistes jõgedes kasutamiseks. Et selles veenduda, küsisime tehaselt testimiseks:

3- kohalise kanuu Aqua Avant
Aqua Avant

2+1- kohalise süsta Aqua Team
Aqua Team

2+1- kohalise süsta Aqua Vega II SOT 
Tahe Marine paadid on polüetüleenist (PE), nina ja ahtriosa katab vahetatav kaitse, keskel on lapseiste ning paatide külgedel on transpordisangad (väga mugav). Sellega kõigi kolme ühisjooned lõpevad. Täpsustuseks veel, et kanuu ja süst Aqua Team on ehitatud samale põhjale. Sellest ka võrdsed mõõdud ja põhjakuju (vt. tabel).
Proovisõit toimus Pühajõel (Võhandu ülemjooksul) oktoobris, nullilähedastel temperatuuridel. Jõgi kitsas, looklev, suhtelisel hea vooluga, kivine. Paaris kohas pidime paadid vettekukkunud puude tõttu ümber tassima.
Katsetajateks olid matkajuhid Merike, Chris, Levo, Keidi ja Tauri. Enne päris sõitu tegime "kuivamaa trenni" - koormasime paadid (st. istusime kolmekesi paati), jäljendasime puude alt "läbivõimlemist". Et teada saada kui palju on ruumi kolmele ning kuidas oleks ruumi keha painutamiseks-liigutamiseks. Paigaldasime kanuu otstesse täispuhutavad kotid mis peaks tagama ümbermineku korral ujuvuse.

     Aqua Vega II SOT


Seejärel proovisime paatide tassimist - kas on mugav ja kerge? Ning seejärel asusime "veekatsetele". 
Süst Vega SOT II (SOT - "sit-on-top" - sõitja istub avatud tekil) tundus kohe alguses liiga sügavalt vees istuvat ja liiga ebastabiilne. Arvestades, et ees ootas kiirevooluline "kivi - puine" teekond, siis hindasime märjakssaamise riski liiga kõrgeks. Katsetasime igaks juhuks ka üksi sõitmist, kuid siis kerkis Vega nina püsti taevasse ning sõidust ei tulnud siiski midagi välja. Tundus, et Vega sobiks paremini suvisesse randa ja tõstsime ta haagisesse tagasi.
Teekonda jätkasime kanuu ja Aqua Team süstaga. 


 

Kanuu Aqua Avant 

...on positiivne üllatus. Kuigi 48 cm lühem, 4 cm kitsam kui seni Matkajuhis kasutatud Tahe Marine "Jüri", rõõmustab see väga hea püstivuse ja juhitavusega. Istumine on mugav, suunamuutmine kerge. Võrreldes Jüriga on kolmandale istujale ruumi vähem ning matkavarustus tuleks ahtrisse, veekindlasse tünni mahutada (tünn ei kuulu kanuu komplekti). Kanuu võiks 5 kg kergem olla ning ujukiruumid võiksid olla sisse ehitatud, sest õhukotid pole profikasutuses hea lahendus. Samuti on paadi sisemuses nurki, nurgataguseid mille tõttu paadi pesemine ja koristamine saab olema aeganõudev. Punutud istmel hakkab tagumik külmetama aga sellest saab üle, kui istumise alla penotükk panna (kui on meeles matkale kaasa võtta).

Kanuu Aqua Avant jõel

Aqua Team süst

Proovisõitu planeerides olime just Aqua Team'i suhtes kõige skeptilisemad. Väga lakooniline, askeetlik süst - meenutas kataloogist vaadates pigem toorikut. Kuid tegelikkus on palju positiivsem, et mitte öelda, üllatav!
Kuna Team on ehitatud Avant kanuuga samale põhjale, siis laienevad tallegi hea püstivuse-juhitavuse omadused. Juhtimine tundub nõudvat pisut rohkem jõudu, kuid see võib olla subjektiivne. Kandmine on küljeaasade tõttu mugav, kuidstabiilsem veel võiks olla kui küljeaasade asemel võetaks kasutusele jäigad käepidemed. Samas tundub iste liiga lauge ja plastikuselt libe olevat - tagumik vajub alla ja aeg-ajalt peab keha jalgadega ülespoole lükkama. Võib-olla aitaks istmesse paigaldatud pehmendus. Samuti vajaks iste pisut kõrgendatud seljaosa, et saada seljale parem tugi. Võib-olla jällegi subjektiivne, sest Keidi ja Tarvi hinnangutes see probleem ei kajastunud. 
Naljaga pooleks kipub SOT (sit-on-top) süstade põhiprobleem olevat eesti kliima. Sooja aega on juunist poole augustini ning hooajavälisel ajal, ilma teki ning süstapõlle kaitseta sõites:
  1. tilgub külm vesi aerudelt otse väljasirutatud jalgadele,
  2. kärestikku läbides viskab vett pardale ja see loksub mõnda aega jalgade ümber, enne kui avade kaudu ära imbub,
  3. istmesse sattunud vesi aga imbub sõitja püksitagumikku, sest istmes vee äravoolu ava pole,
  4. vihmasaju korral ei saa kokpitti, süstapõlle alla varjuda
Süst Aqua Team jõe peal
 Samas on Aqua Teamil märgatavad eelised kinniste süstade ja ka kanuude ees:
  1. Mugav hooldus. Saab survepesuriga pesta, vesi ja mustus voolab välja ilma, et peaks auskari, käsna ja mopiga askeldama
  2. Mugav paati istumine ja väljumine.
  3. Puuduvad kuluvad/purunevad detailid. Tüürid, pedaalid, tekinöörid, istmed
  4. Kiire veele saamine. Ei kulu pedaalide-tüüride seadistamisele aega
  5. Varustuse mugav paigutus. Varustus on veekindla tünniga kiirelt paigaldatav-eemaldatav
  6. Kulumiskaitse. Vööri ja ahtri läbikulumise hoiab ära kulumiskaitse

Võrdlustabel


Kanuu Aqua AvantSüst Aqua TeamSüst Vega SOT II
Ruumikus Ruumikas, ahtris ruum varustuse tünni jaoks. Jalgaderuumi piisavalt, tagumisel aerutajal läheks kitsaks 3. sõitja lisandumiselRuumikas, ahtris süvend varustuse tünni jaoks. Keskel lapseisteRuumi on parajalt 2-le, lasteiste on ca 8 aastasele. Varustuse saab veekindlas kotis kinnitada ahtrisse
Püstivus Väga heaVäga hea Vähekogenud sõitjale ebakindel nii üksinda kui ka kahekesi 
Juhitavus Väga heaVäga hea. Kuid tundub, et vajab keeramiseks pisut rohkem jõuduVäga hea
Sõidumugavus Hea. Külma puhuks peaks penotüki istumise alla võtma. Pole seljatugeHea. Istmesüvendi selga toetav serv võiks olla kõrgem ja istme vajaks pehmendustVäga hea. Soe ja mugav iste
Hooldusmugavus. Puhastamine/ pesemineRahuldav. Nina ning parraste kuju tõttu on mustuse/vee kättesaamine aeganõudev. Veel keerulisemaks muutub kui ninadesse paigaldada õhkpadjadHea. Vee saab välja kallata või avade kaudu välja lasta. Saab pesta survepesurigaHea. Vee saab välja kallata/põhjavade kaudu välja lasta. Puhastamine aeganõudvam kurdude ja istmete tõttu. Istmed peaks kuivatama.
Ujuvus/ohutus  Püsib pinnal kui vööri/ ahtrisse on paigaldatud teisaldatavad õhkpadjadVäga heaVäga hea
Pikkus/laius/raskus 442/86/40*  442/86/35-40360/81/28-30

* Käisime kaalumas ja saime sellise tulemuse. Teistes lahtrites on tehase andmed

Transportimine. Peale- ja mahatõstmine. Värvid

Nüüd veel väikestest, kuid mitte väheolulistest detailidest. Transpordime paate 10-15 kaupa haagisel. Seega on käsitlusmugavus ja kaal olulised. Lastis haagise kaal ei tohiks ületada teljekoormust, teiseks peavad paadid jõudma inimkäte jõul viiendale riiulile ja alla. 
Käisime Avant kanuuga üle kaalu ja tulemuseks oli 40 kg. Piir võiks olla 35 kg ja kui võimalik, siis veel vähem. Sellisel tulemusel oleks paadid kergesti käideldavad, kerghaagise teljekoormus jääks piiridesse ning logistika maksumus oleks normis. 
Positiivne on, et kanuu parda kõrgus on "Jüri" omast madalam, see võimaldaks haagiseraami madalamaks ehitada. Samuti pakutakse paatidele head värvivalikut

Kokkuvõtteks

Siiani oleme kasutanud klaasplastist kanuusid "Jüri" ja HTP plastikust kinniseid süstasid Prijon Cruiser II. Klaasplast on teadagi kergesti purunev, kaalult raske, kiirelt kuluv ja tülikas parandada. HTP plastikust Prijoni süstad on kerged - 34 kg, vastupidavad, ilmastikukindlad jne. Kuid neil on üks puudus - tüüri keerukas seadistamine. See on ajakulukas ja algajad ei õpigi esimese korraga tüüri kasutama. 
Tahe Marine katsetatud paadid on vastupidi - lihtsalt juhitavad, lisaks: tugevast materjalist, soodsa hinnaga ja nägusate värvidega. Nagu tootetutvustuski ütleb - need on igamehe paadid elu esimese seikluse läbielamiseks. Tõenäoliselt leiavad tootearenduses lahenduse ka need mõned väikesed ettepanekud, mis meil testimise käigus tekkisid. 
Igal juhul, suur tänu tehasele testimisvõimaluse eest!

teisipäev, 3. detsember 2013

Matk risti läbi Borneo

Tendi all, Borneo vihmametsa sügavuses, hakkab just vaikseks jääma kui Mukhtar hakkab äkki naerma. Pöörab külge ja ütleb: “Te eestlased olete hullud! Normaalsed inimesed igatsevad Dubaisse ja Singapuri reisida, teie ronite vihmametsa. Mis teil viga on?”
Me tõesti ei tea mis meil viga on aga Dubai konditsioneeritud “termiidilinnakule” eelistasime esimesel võimalusel vihmametsa pageda. Miks, seda oli Muhktarile, tumedanahalisele teejuhile, keeruline seletada.

Kes tahab Marsile lennata, võiks enne katsetada elu Dubai tehistingimustes
Meie neljaliikmeline grupp saabus Stockholmist üle Dubai Jakartasse ja reisis sealt kohaliku lennuga Kalimantani/Borneo saarele.
Saarel ongi kaks nime - malai k. - Borneo (see on ka maailmas tuntum) ning indoneesia k. - Kalimantan.
Kalimantan/Borneo on Indoneesia suurim saar (keskel)
Kalimantan/Borneo on suuruselt maailma kolmas saar Gröönimaa ja Uus-Guinea järel, ühtlasi ainuke saar maailmas, mis jaguneb kolme riigi vahel. Need on Brunei, Malaisia ja Indoneesia ning meie külastame suurimat - Indoneesiale kuuluvat piirkonda. See on riigi rikkaim kant, siin on kulda, teemante, kivisütt, metsa, laiuvad palmiõli istandused. Saarel elab 16 miljonit inimest. Migratsioon vaesematest Indoneesia piirkondadest on viinud rahutuseni 1999 aastal, mille käigus põliselanikest dayakid võtsid pead maha 500 valitsuse poolt sissetoodud uusasukalt.
Saabume eesmärgiga  veeta siin 30 päeva ja leida üles saare looduse ning kultuuri pärlid. Teame, et see pole turismipiirkond, et siin on läbi põimunud erinevad religioonid, et teid on vähe ja kohalikud ei valda inglise keelt.
Me oleme erineva taustaga - Valdek Udris on alpinist ja seljakotirändur, Peeter Luik on heliski instruktor ja freerider ning mina ja Christelle Tohva oleme matkajad.
Kuid ühes oleme samal meelel - et läbime marsruudi, mida Lonely Planet nimetab horisontaalseks Everestiks - Cross Borneo Trekkingu. Aastas läbib selle teekonna 10-15 inimest. Selleks, et saar idast-läände läbida, peame reisima 800 km mööda Mahakami jõge ülesvoolu, siis ületama jalgsi Mülleri mäed ning laskuma 2 päeva mööda Kapuase jõge allavoolu Putussibau linnani. See  on esimene asustatud punkt vihmametsa poolt tulles, millel on maismaaühendus lääneranniku linnadega. Kuna valitseb ekvatoriaalne kliima, siis sajab iga päev tunnike-kaks vihma, seetõttu kuuluvad ka Mahakam (980 km) ja Kapuas (1143 km) maailma suurimate saarejõgede hulka.
Maandume niisiiis idarannikul ja reisime Mahakami jõe suudmes paiknevasse Samarinda linna teejuhti hankima. Teejuht on elulise tähtsusega, sest Kalimantani mägismaa vihmametsades puuduvad rajad ning samuti puuduvad meil teadmised vihmametsas liikumisest ja sealsetest ohtudest. 
Teejuhi (Mukhtari) me leiame ja lisaväärtusena lubab ta meid viia läbi Mahakami järvestiku - näidata ujuvkülade, kutai, banjari ja dayaki hõimude elu ning dayakkide tervendamistseremooniat.
Naljakas, aga ta annab garantii elamustele, mida Eestis loodusvaatlejale kunagi anda ei saaks - et näeme 100% loomi: ninaahve, madusid, makaake, mustahve, giboneid, sarviknokkasid, iguaane, musta orhideed.
Ninaahvid jõge ületamas
Järgmistel päevadel liigumegi juba cesil (traditsiooniline pikk katusega paat millel “pikasabaline mootor” taga) läbi ajaloolise Kutai sultanaadi. Jälgime inimeste elu Melitangi järve ujuvkülades ja Mahakami äärsetes vailinnades, mille tänavad on raudpuust sillutisega. Vaatleme puuokstel laisklevaid madusid, elame kaasa ninaahvide karja jõeületusele, näeme kaldale ronivaid iguaane ja puudel toituvaid makaake ning mustahve. Me ei näe Irrawaddy delfiine. Neid magevee imetajaid on jäänud alla 100. Ülemäärane paadi- ja laevaliiklus läbi nende elukohtade on liigi peaaegu hävitanud.
Vesi on madal ja olgugi et meie väike, kerge ces puudutab vaid õrnal veepinda, saame keset vihmametsa jõel tüüka otsa sõites paadile augu sisse. Päästame enda ja varustuse, ootame kuni paadimees põhja remondib. Kuid paat on nii rikutud, et suudab meid kuidagi ainult lähima dayaki külani toimetada.
Selles endiste peaküttide külas on hingematvalt ajalooline õhustik - peenelt tahutud puitskulptuurid puitpitsides pikkmaja (longhouse) ees. Päikeseloojang, õitsevad asalead ja kukelaul.
Dayakkide pikkmaja (longhouse)
Järgmistel päevadel liigume veoato kastis ja cesis sadu kilomeetreid ülesvoolu. Ühes asulas läheneme abordaažiga liinilaevale ja lennutame liikuvast paadist seljakotid ja iseendeid kahekorruselisele jõelaevale. Saame laevakogukonna liikmeks, magame kohalikega pead-jalad läbisegi põrandal, einestame koos nendega, jälgime öist elu jõel.
Hiigelpargased toovad allavoolu maailma kvaliteetseimat sütt.
Ronin oma laeva tüürikambrit uudistama. Pilkases pimeduses hoiab tüürimees rooli - ei gps-i, kajaloodi, raadiosidet - mitte midagi! Mees sõidab kogemuste ja tunde järgi. Ainult jõelooke läbimiseks süütab korraks prožektori, et kaldajoont näha ja edasi kulgeb teekond pimeduses. Pardal on u 200 inimest, mootorrattad ja eluskala. Mootoriruum paikneb avatult laeva tagaosas ja Nissani diisel tekitab kõrvulukustavat müra kogu laevas. Ometi kõik magavad. Ja kui Allah tahab, siis jõuame kõik Melaki linna!
Jõelaev veab nii inimesi kui kaupa
Melakis on püha, mil moslemi palverändurid ohverdavad loomi tänuks õnnestunud palverännaku eest. Samuti on Mukhtar järgi kuulanud, et lähikonna dayaki külas on üks naine haigestunud ja õhtul toimub tervendustseremoonia. Ta püüab külavanemalt loa hankida, et saaksime tseremoonial osaleda.
Et Kalimantan pole turismisaar, on omad eelised - rändureid võetakse siin vastu veel külalistena ja oleme kogukondadesse oodatud. Siin veedetud aja jooksul oleme näinud ainult 2 valget inimest. Samas on ka väsitav külg - igaüks tahab rääkida, või koos pilti teha, oma last sülle anda. Siin adume kui väsitav võib olla staari elu - pidevalt tähelepanu keskpunktis.
Loomade ohverdustalituse ajal peab aselinnapea auks tutvustada ennast ja oma peret Christellele. Kuna moslemi mees naist esimesena naljalt ei kõneta, siis peame seda küllalt veidraks ilminguks. Kuid väärikas härra on väga õhevil kui saab rääkida inglist ja tutvustada oma poegi ning kõnelda oma abikaasa uuest rasedusest ning aasta tagasi kogetud Euroopa reisist.
Avalik ohverdamine on verine, meile üsna harjumatu traditsioon, kuid nii tänavad palverändurid Allahhi, et on elusana Mekast tagasi. Igaüks ohverdab vastavalt jõukusele - kes veise, kes kitse, kes kuke. Liha jagatakse vaestele, kes tavaliselt endale liha lubada ei saa.
Ohverdamise päev
Õhtul, pimedas sõidame dayaki külla tervendustseremooniale. Varjualuses on üles seatud palju lippe ja kangasiile, laest ripuvad lindid ja kaunistused. Paarkümmned inimest on kogunenud gongide ja trummidega tervendamises osalema.
Siin majas on haigestunud naine ja tervendamisprotseduuril on huvitav taust. Selle hõimu kultuuri kuuluvad hasartmängud. Kuigi Indoneesias on hasartmängud keelatud, on sellele hõimule antud traditsiooni alalhoidmiseks eriluba. Kui keegi hõimus haigestub ja tal pole raha tervendamistseremooniate läbiviimiseks, siis ta küsib külavanemalt loa mängupõrgu avamiseks. Tema maale ehitatakse hiigeltelk ja kuuks ajaks rajatakse kaardipõrgu. Selle korraldab spetsiaalne "gambling boss".
Haige lubab tervenemise puhuks tappa härja ja tavaliselt võib tseremoonia kesta kuni kuu. Kui härg tapetakse, peab mängupõrgu uksed sulgema. Siis ta kolib naaberkülla kus keegi on samuti haigeks jäänud. Tervendatakse vähist kuni depressioonini. Viimane on eriti huvitav ja püsib uskumusel, et kas puust või tühjast majast vmt asub inimesesse paha vaim kes teda kurnab. Tervendaja langeb trummimuusika ja laulmise kestel transsi. Transs= pahade vaimude küüsi sattumisega. Nüüd hakkab tervendaja vaimudega võitlema ja ainult teiste tervendajate abil suudab ta transist välja tulla. Protseduuri korratakse igal õhtul 15-30 päeva vältel ja tseremoonia viivad läbi 4 meesnõida (nagu minevikuski). Üllatuslikult saame meiegi tervendaja puudutuste osaliseks.
Dayaki tervendajad (medicine man)
Longbagunist muutub Mahakam madalaks ja kiirevooluliseks. Siin laevaliiklus katkeb, edasi algab teedeta vihmamets. Ülevalpool kärestikke on veel asulaid, kuid nende varustamine käib ainult jõge pidi. Kütus elektrigeneraatorite, paadimootorite jaoks, majatarbed ja muud kaubad viiakse riskantsel moel paatidega üles. Paadimehed on tõelised ässad, kes kütusetünnidega lastitud pikkpaadid läbi vahutavate kärestike üles suruvad. Paljas kõrvaltvaatamine on adrenaliin. Siin saab paadimees ainult üks kord eksida.
Kärestikest üles
Meie istume 400 hj kiirpaati. See jõerakett liigub sirgetel kiirusega 55 km tunnis vastuvoolu. Astangulistest kärestikest üles pressib see võimsate Yamaha mootorite möirates. Vesi paiskub üle pea ja 3 liikmelisel meeskonnal on vaja teha mootorite juures kiireid liigutusi, et vindid kividesse ei satuks. Sõit kestab terve päeva. Paaris kohas on vesi nii madal, et peame paadist väljuma ja kaldaid pidi liikuma. Siin kohtume kullapesijatega. Need on lihtsad, vaesed inimesed, kes puidust liudadega kullaliiva välja pesevad. Kullaliiv on tumehall puru. Jumal teab, kuidas nad seda vulkaanilisest liivast eristavad.
Kullapesija Mahakami ülemjooksul
Seitsmendal rännakupäeval kell 10.00 oleme raja alguses. Varustus on meil üsna silmapaistev - matkatossud, jooksupüksid ja 2 paari oranže jalkasokke pealestikku. Sokkide tihe kude kaitsvat kaanide eest. Seljakotid kaaluvad 8-15 kg. Muhktari seljakott on umbes 35 kg, sest ta otsustas söögi ise kanda. See pole talle kerge.
Esimese 300 m peal saame juba kaanid külge. Need põrgulised kohe värisevad ootusihast. On 2 tüüpi kaane. Ühed passivad rohul ja põsastel, teised jalgrajal. Rohelistriibulise põõsakaani hammustus on päris kibe, kuid valu kestab lühikest aega. Mudakaani hammustust pole üldse tunda ja nii leiab Valdek rõõmsalt ühe paksukese maast lehe pealt. Imetlemise käigus selgub, et vorst on ära kukkunud tema enda küljest. Jääb imemisjälg mis veritseb pikalt, sest kaani antikoagulant ei lase verel hüübida.
Kaalume võistluse korraldamist, kellel imeb kaan kõige imelikumast kohast. No mul imeb kahe näpu vahelt ja kõhu pealt, Peetril kaenlaauku. Jalad ei lähegi enam arvesse.
Põõsakaan
Nii me siis kõmbimegi rohelise katuse all üles-alla läbi ojade. Katus on nii tihe, et valguskiired pääsevad läbi ainult ojasängides.
Puutüvedele, kividele ja juurtele ei tohi astuda- libe. Okstest ei tohi kinni võtta ning pead peab hoidma, okkad võivad olla kuni 5 cm pikkused. Kaugel hõiguvad gibonid. Raipehaisu peale leiame laibalille - hiiglasliku putuktoidulise taime mis haisuga meelitab putukaid lõksu.
Lõunaks sööme kaasakeedetud riisi nuudlitega, konservkala ja krehvtist sambalit (kodukootud chillisegu). Ojast joome vett peale.
Troopilises vihmas
Õhtuks jõuame väiksele paradiisirannale. Puuhiiglased kummarduvad üle oja ja sammaldunud liaanid ripuvad justkui Tarzani filmis. Kohe ujuma! Muhktar paneb kaigastest, väänkasvudest ja tendist katusealuse püsti. Peagi tossab lõke ja saame suitsust teed ja loomulikult riisi, nuudleid ning kala.
Söödan kaldalt värvilisi kalu. Käelaba suurune liblikas planeerib mööda nagu lind. Õhtul välgutavad tulikärbsed end liaanide kohal. Täiskuu särab lagipähe. Peeter mängib pimedusse parmupilli. Loodame, et tuleb rahulik uni. Nädal otsa oleme mootorite müras maganud. Kuid võta näpust! Putukavõrgu alla roninuna käivitub 100 tsikaadi koor ja latvades huiklevad linnud.
Järgnevatel päevadel näitab vihmamets oma palet. See on tihedalt asustaud ökosüsteem ja inimesel - arengus hilisel tulijal pole siin nišši. Kõik imejad, hammustajad, pistjad, nõelajad, saavad meist tükikese. Kõige hullemad on agassid - imetillukesed, silmale pea nähtamatud kihulased. Need pääsevad läbi moskiitovõrgu ja liiguvad paljal kehaosal lainena edasi. Pärast sellist rünnakut jääb järel hullult sügelev, justkui pinde täis keha. Moskiitovõrgust pressivad end isegi kaanid läbi - saime öösel näost hammustada. Valdekut nõelas öösel mesilane silma. Mukhtar on alati väga mures, kui keegi laagri valgussõõrist lahkub - öösel tulevad mürgimaod jahile. Just selle pärast ehitavadki dayakid oma pikkmajad 3-6 m kõrgusele vihmametsast - et elada, kõrgemal, ohutumal tasandil ning jahti pidada ja kalastada maapinnal. Selline kahe tasandi vahel elamine on võimaldanud neil vihmametsas ellu jääda.
Hüpata?
Troopikas süttib päike 5.30 ja kustub 18.00. Iga päev algab äratusega kell 6.00, teeleminekuga kell 7.30 ja laagerdamisega kell 15.00. See on tähtis, sest peame ilmtingimata enne pimedust koha leidma, varjualuse püsti saama, lõkkepuud varuma, söögi ära tegema, pesema. Iga päev on mitmetunnised vihmavalingud, vahel kestab tugev vihmasadu terve öö. Vahel on vihm kohe nii tugev, et rasked piisad löövad läbi tendi kanga. Vihm teeb murelikuks, sest veetaseme tõusu tõttu ei saaks me üle jõgede. Peale saju lõppu aurab mets ja meie ka. Õhutemperatuur on +27, +30 kraadi. Riided ja jalanõud ei kuiva, linad, milles magame, määrduvad ja niiskuvad. Kõik hakkab hapnema. Meenub maadeavastajate ütlus, et vihmamets on valgele mehele “roheline põrgu”. No ja meie oleme siin olnud kõigest mõned päevad.
Laager vihmametsas
Kuid vihmametsa mustrid on imelised - kõik on harmooniline - tõeline inspiratsiooniallikas moekunstnikele. Silmame hiigelsuuri konni, paarimeetrise mao laipa, (Mukhtari jutu järgi on suurim tabatud püüton olnud 7 meetrine) hiiglaslikke kägistajapuid, mis on oma embuses surnuks kallistanud ja ära seedinud vihmametsa puuhiiglasi, sööme viinamarjasuuruseid “jõhvikaid” ja gibonite pillatud hapusid puuvilju.
Mülleri mäestiku ületame suuremate sündmusteta. Peatume korraks 2 aastat tagasi matkal hukkunud hollandlase haua juures ja jätkame mööda ligast järsakut laskumist. Kleepume puujuurte, rotangide ja kivinukkide külge. Oleme nüüd jõudnud üle Lääne Kalimantani piiri. Seega ka uude ajavööndisse. Keerame kellad tunni võrra edasi. Püüame tulemusteta GPS-i abil asukohta määrata kuid mitme päeva jooksul pole lagedat maalappi, et sateliitidega ühendust saada. Laskumise lõpus jätame rituaalsele platsile mõned oma vanad esemed. Et vana halb jääks kõik seljataha ja uus tulevik oleks helge.
Ja see palve ei jää vastuseta. Ühel tõusul rebeneb Christelle käes liaan. Õnneks…, õnneks julgestame teda tagant ja 6-7 meetrine seljakotiga õhulend jääb olemata. Ka Mukhtar komistab ja kukub hiljem pea eest kallakust alla, kuid jääb terveks. Mis võiks grupile hullem olla kui kaotada keset vihmametsa teejuht!?
See liaan katkes järgmise ronija käes
Neljandal päeval jõuame piisavalt laia jõe äärde, et saime hakata võrguga kalastama. Nii oligi toidu soetamisel planeeritud. Konservid on otsas, jäänud on sambal, riis ja nuudlid. Ja toiduõli. Õhtusel püügil saadud kaladest teeb Muhktar imemaitsva kalasupi. Kahjuks viib öine veetulv meie võrgu minema. Hommikul avastame, et mingi loom on peatsisse pandud toidunõud sisse vehkinud.
Rada on raske ja jõeületused üha riskantsemad. Tekib energianappus - riisi on küll piisavalt kuid õli ja sambaliga maitsestatud riis ei kata proteiinitarvet. Kuid oleme kiiremini liikunud kui plaanis oli. Ka Mukhtar märgib, et hullud eestlased, kes ei kasuta kandjaid ja tassivad oma seljakotte ise, on sitked.
Meie teejuht Muhktar
Kuuendal päeval märkame paljasjalgset, püssiga jahimeest. See on dayaki noormees, kes on kaaslastega vihmametsa jahile tulnud. Kolm päeva on nad tulutult saaki otsinud. Mehed on ühe jõe kaldale pisikese laagri üles seadnud ja kavatsevad nüüd mootorkanuuga lähima külani laskuda. Jalgsi on sinna päev minna. Kuigi oleme valmis ka jalgsi minema, veenab teejuht meid kohalikega koos vett pidi minema. Jääme nõusse ja saame auhinnatud viimaste aastate parima kärestikusõiduga. Need noored mehed on tõelised virtuoosid paadi juhtimises.
Dayaki jahimeestega
Õhtul naudime juba dayaki külalislahkust paadiomanike majas.
Sellele järgneb põrgulik 500 kilomeetrine autoteekond Putussibaust Pontianakki mere äärde. Edasised nädalad veedame Kalimantani pidi reisides, väikestel saartel puhates, sukeldudes ja kohalikke olusid tundma õppides. Kõik see on tore ja kaunis, kuid teekonnast läbi vihmametsa jääb kõige muu kõrval kustumatu mälestus - tempel mällu!